Kuidas ma suureks kasvasin

Ei, ma pole viimasel ajal meeletult palju pikkust visanud ega kaalus juurde võtnud. Ikka selline parajalt pehmeke ja mõõdukalt lühike. Täna kirjutan ma sellest, kuidas ma täiskasvanuks sain, või vähemalt natuke lähemale täiskasvanud olemisele.

Need, kes mind teavad ja mingil põhjusel on leidnud, et oli hea mõte lisada mind jälgitavate googeldajate nimekirja, on suuremal või väiksemal määral kursis ka kogu blogidraamaga, mis mind mõned aastaajad tagasi tabas. Long story short -I'm back! eks aeg näitab kui kauaks seekord...

Mis siis viimase kahe aasta jooksul juhtunud? Või õigemini, mis ajendas mind taas haarama tänapäevase hanesule ja tindipoti järele?

Vaadake, mulle meeldib kirjutada. Kohe hirmsasti. See kas ma selles ka eriti hea olen, seda saab iga lugeja ise otsustada. Fakt on see, et kõigile ei ole võimalik meele järele olla, ma pole šokolaad. Selles vist seisnebki võti täiskasvanu ikka - mõistmises, et neid inimesi, kellele sa meeldid on ikka jõhkralt vähe. Suurem enamus inimestest, kellega su eluteed ristuvad leiavad ühe või teise põhjuse, miks sa neid ärritad. Sa oled liiga paks, liiga peenike, liiga lärmakas, liiga introvertne, you name it, you have it.

Kohalikud on veel mõnusalt passiivselt agressiivsed ka lisaks kõigele, et anna olla. Praegu tagantjärele mõeldes, saan aru, et reageerisin tookord üle. Ei talunud absoluutselt konstruktiivset kriitikat ja lasin ühe inimese argpükslikul arvamusel röövida endalt midagi, mida armastan.

Seega, ma ei pahanda, kui sa ei loe mu postitusi. Ma ei solvu, kui sind riivavad mu sõnad. Ma teen seda endale ja ei võta seda isiklikult.

Jah, ehk oleks mõistlik lihtsalt salaja pimedas toas teki all iseendale kirjutada. Või siis äärmisel juhul jagada paari lähedasega seda, mis südant pureb.

Ju siis minus on seda nartsissistliku poolt, kes arvab, et minu arvamus on piisavalt oluline, et seda teistega avalikult oma nime ja näo alt jagada. Õnneks lohutab mind teadmine, et ka selliseid on vaja. Ma arvan, et minu elu on piisavalt tavaline*, et sellest kirjutada ja lugeda.

Sellest minu soovist ei peagi aru saama. Ma ka ei saa paljudest asjadest aru. Näiteks miks kantakse dressidega pika ninaga kingi või miks inetud naised endast instagrammis pilte postitavad. Aga neil on see vabadus ja kes olen mina, et neile kätt ette panna? Seega palun, laske mul olla ja vaikselt kirjutada. Astuge korraks arvuti tagant välja, elage elu ja laske teistel ka elada. Kuuldavasti pidi elu ilus olema.






*Mingil põhjusel (loe: ei ole IT-geenius) ei saanud ma oma esimesse blogisse sisse logida. Need kes mäletavad, siis selle nimi oli Minu imeline elu. Seega, tegin sarnase - Minu tavaline elu ;)

Kommentaarid

  1. Tere! Komistasin selle blogi otsa ja ühe hingamisega praegu lugesin läbi. Samuti vaatan ka eelmise blogi lugusid, kuna linkisid seda. Tahtsin lihtsalt öelda, et mulle väga meeldib sinu oskus sõnu seada. Puhas nauding!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tere! Suur tänu nii positiivse ja armsa tagasiside eest! Püüan ka edaspidi pettumust mitte valmistada :).

      Kustuta

Postita kommentaar