Kujuteldavad sõbrad

Pippi Pikksukk, Karlsson katuselt, Väike Prints - need on vaid mõned näited laste kirjandusest, mis jutustavad kujuteldavatest suhetest. Psühholoogid on seda teemat uurinud ja jõudnud järeldusele, et see on teatud eas täiesti tavapärane nähtus (kolmandast kuni viienda eluaastani) ning muretsemiseks pole põhjust. Vastupidi, see pidi olema tervislik. Häirekellad peaksid tööle hakkama siis, kui laps eelistab kujuteldava sõbraga aja veetmist "päris" sõpradele või kui juba koolis käiv laps ikka veel kujuteldavast sõbrast loobuda ei soovi. Või vähemalt kunagi oli see nii.



Seoses interneti võidukäiguga on inimesed üksildasemad kui eales varem. Sellest on lõputult kirjutatud ja seega ei hakka pikemalt teemal peatuma. Aga lühidalt, sotsiaalmeedia on loodud selleks, et olla inimestega ühenduses, mis on hoopis tinginud selle, et kõik on vaid näiliselt teistega seotud. Tegelikkuses on aga need, kes kõige enam linke ja pilte jagavad, kõige üksikumad inimesed üldse. Need, kes päriselt inimestega suhtlevad ja tegusid teevad, ei näe põhjust igast võikust pilti teha ja kõikidest jalutuskäikudest artikleid postitada.

Ma siseneks avastamata territooriumile ja ütleks, et praegu me elame maailmas, kus meil kõigil, olenemata erialast ja east on hunnik kujuteldavaid sõpru. Sest, meil kõigil on Google+ jälgijad, Instagrami jälgijad ja Facebooki sõbrad, kellest me tegelikult teame ainult seda, mida nad endast postitada otsustavad. Isegi need "sõbrad", keda me reaalses maailmas teame, on kujuteldavad. Mida ma päriselt tean sellest neiust, kellega koos põhikoolis käisin? Või sellest noormehest, kellega 15 aastat tagasi tööandjat jagasin? Mis elu elab tegelikult kõrval trepikojas elav vinge habemega naaber?

Kui laste puhul on kujuteldavad sõbrad normaalne nähtus, siis kas täiskasvanueas on see ikka veel normaalne, või kõneleb mõnest diagnoosimata vaimuhaigusest? Fakt on see, et sõbrad, kujuteldavad siis või mitte, mõjutavad meid. Meie prioriteete, väärtusi ja ellusuhtumist. Kui me näeme enda ümber ainult ideaalseid inimesi, kes näevad alati laitmatud välja, ei eksi kunagi sõnadega ja on uskumatult võimekad, siis kuidas me ennast tunneme?



Ausalt, mina tunnen end enamasti totaalselt läbikukkununa. Või kuidas ma peaksin end tundma, kui 2 lapse ema demonstreerib ideaalset bikiinikeha? Kunagine klassikaaslane oma ilusaid ja (minu kujutluses alati) suurepäraselt käituvaid lapsi, kes koolis ainult viisi saavad? Rääkimata nendest, kes käivad mööda Ironmani võistluseid, Indias reisimas ja kelle ärid leiavad kajastust Äripäeva top 500 ettevõtte hulgas. Paratamatult tekib tunne, et kõik on nii võimekad ja imelised. Kõik, väljaarvatud mina.

Kui ma päriselus samade inimestega kokku saan ja räägin, siis ma näen kogu selle maailma telgitaguseid. Tööd ja vaeva, magamata öid ja vahel koguni pisaraid. Aga kes seda ikka Facebookis nii väga postitama hakkab, või kes seda seal näha tahakski?



Aga päriselus on väga raske inimestega suhelda. Võimatu on leida aega, et kokku saada ja siis see millest rääkida on ka juba täiesti teema omaette....

Jätkub......





 

Kommentaarid