Perest, tööst ja eraelust

Lähtudes ettekujutusest, et leidub veel neid, keda huvitab, kuidas minu viimased paar aastat möödunud on, võtaks paari sõnaga parimad palad kokku.

Pere

Perega on suures plaanis kõik nii nagu 2 aastat tagasi. Kurg pole külastanud ja kapsamaale pole ka peenarde vahele eksinud. Lapsi endiselt 4, meest 0. Poisid on muidugi ägedad. Iga nädalaga tunnen suurt uhkust nende üle. Kohutavalt lahe seltskond.

Vanim on praegu 15 ja juba 191cm pikk. Kutsun teda hellitavalt oma "väikseks hiiglaseks". Uskumatu ikka, et sellisest kääbikust nagu mina võis välja tulla selline teletorn. Kutt alustas sel sügisel põhikooli viimast klassi ja see teekond saab kindlasti põnev olema. Oleme küll juba aastaid teadnud, mis edasi hakkab juhtuma, aga elul on selline kummaline komme plaanid pea peale paisata. 


Vanem keskmine on 14aastane ja tema introvertsus süveneb päev-päevalt. Minu jaoks täielik mõistatus. Aga kohutavalt hea maitsega. Kõik oma taskuraha viib poodi uute rõivaste peale.


Noorem keskmine sai hiljuti 12. Mässumeelne mis kole. Ei kujuta ette, mis veel paari aasta pärast saab, sest praegu teeb küll ainult seda, mida ise heaks arvab.


Pesamuna on juba 9 ja käib teises klassis. Selline asjalik väike vanainimene.


Eks ma nendest jõuan veel järgnevate aastate jooksul nõrkemiseni kirjutada.

Töö

Aastal 2015 leidsin ma oma unistuste töö. Nii ma vähemalt tol korral arvasin. Sain tegeleda raamatute hulgimüügiga Eesti ühes suurimas raamatumüügiga tegelevas ettevõttes. Olin õnnest segane, et nad üldse kaalusid minu kandidatuuri, kuna ma polnud päris kindlasti piisavalt kvalifitseerunud sellele ametikohale. Aga nad arvasid, et ma saan kenasti hakkama.

Ei saanud. See töö käis mulle üle jõu. Paraku ei osanud ma ka vajalikku tuge küsida ja põhimõtteliselt olin töö juures lihtsalt õnnetu. Ütleme nii, et egole pani see kogemus ikka julma litaka. Sain aru, et minu võimetel on piirid ja see tegi haiget.

Ühel hetkel hakkasin lihtsalt soovima, et mind vallandataks. Ise ei tahtnud lahkumisvaldust esitada, kuna lootsin lõpuni välja, et ehk saan ma ennast lihtsalt kokku võtta ja asjad hakkavad liikuma ülesmäge.

Ei hakanud. Ühel oktoobrikuu esmaspäeval kutsuti mind kõrvale ja öeldi, et aitab küll. Mulle pakuti kahe kuupalga väärtuses kompensatsiooni, kui ise vabatahtlikult avaldusele alla kirjutan. See oli suur kergendus. Päeva pealt tulin ära.

Kuu aega sain kodus lastega olla, otsisin tööd ja taastasin eneseuhkust.

Nüüd olen juba ligi aasta töötanud ühes tillukeses kontoris kesklinnas. See on tagasihoidlik töökoht, aga ma ei lähe koju maohaavadega ja see on ka väärtus omaette.

Eraelu

No mis eraelu mul nelja lapse kõrvalt üldse olla saab? Ei, päris tõsiselt. Millal mul peaks veel olema aega eraelu jaoks? (Eraelu all pean ma loomulikult silmas kallimat.) Siiralt naised, millal te leiate aega laste, töö ja trenni kõrvalt, et intiimseid suhteid aretada? Päriselt, palun öelge mulle.

Mulle on öeldud, et kui tekib piisavalt intrigeeriv inimene, siis leitakse ka aeg tema jaoks. Ei oska nõustuda ega vastu vaielda. Saan ainult öelda, et ju siis pole mul seda õnne veel olnud. Hetkel on mu elu nii sisutihe, et isegi sõbrannadega veinitamiseks on kahekuune ooteaeg. Olen pannud kogu selle eraelu teema pausile, kuni poisid on suured ja oma elu peal. Siis peaks vist mõne aastane lünk tekkima, enne kui lapselapsed saabuvad ning kogu aja taas vallutavad.

See on üks külg asjale. Teine, mitte nii roosamaiguline, on see, et minu tick off list täieneb iga päevaga. Nooremana olin ma palju leplikum ja pigem püüdsin leida viise, kuidas väiksematest kiiksudest mööda vaadata. Nüüd on nii, et kui avastan vähimagi "vea" mis minu plaaniga ei ühildu, siis ei viitsi ma enam edasi tõmmelda.

Need, kes mulle silma jäävad, pole aga huvitatud minust. Nii, et eraeluga on selleks eluajaks vist kööga.

Kommentaarid