Koletised minu sees

Hiljuti nägin ma unes, et mul tekkis võimalus paluda vabandust naise käest, kellega mu laste isa abielu rikkus. Ilmselt mõtleb nii mõnigi, et mille eest peaksin ma selle naise ees vabandust paluma. Kui keegi siin olukorras peaks vabandust paluma, siis oleks see tingimata tema, kes isekalt manipuleeris suurpere isa juttudega haigusest, pedofiiliast ja võimalikust rasedusest. Jah, kõik oli nii ja tema peab selle teadmisega elama. Aga ka mina pole selles olukorras päris nii süütu, kui võiks eeldada...

Öeldakse, et raskustes tuleb ilmsiks, kes sa tegelikult oled. Ja mina olen tegelikult koletis. Või kas ma just koletis olen, aga minu sees elavad koletised, kes muidu on kenasti luku taga, aga kui miski minu tavapärast rutiini kõigutab, siis tulevad nad oma tubadest välja mängima. Ja see nende mäng ei ole üldse mitte kena vaatepilt.


Amatöör psühholoog, kes ka minus elab ja tegevusloa puudumisest hoolimata ametit praktiseerib, ütleb mulle, et ma peaks nende oma koletistega kontrollitud keskkonnas tegelema. Siis, kui mul parasjagu mingit draamat elus toimumas pole (nagu sellist aega üldse oleks? Ikka on ju kusagil mingit väiksemat laadi tulekahju, mida kustutada). Võtaks ühe koletise korraga. Istuks temaga maha, selgitaks välja, kust ta tuleb, mis tema ärritaja on ja vaataks kas on võimalik kuidagi nii korraldada, et ta seal enda toas ennast niivõrd hästi tunneks, et ta sealt välja ei tahakski tulla.

Teoorias on see tegevuskava mõistlik. Praktikas aga kardan ma neid oma koletisi hullupööra. Pigem leian võimaluse siluda nende tekitatud kahjusid, kui tegelen nende eksistentsiga. Moto - let sleeping dogs lie - on siiani end õigustanud.


Lisaks eeltoodud hirmule on mul veel ka üks teine. Ma kardan, et kui ma võtaks ette ühe oma deemoni teise järel, teeks neile otsa peale, siis hävitaks ma koos sellega ka osa oma inglitest.



Kuidas ma tean, et pidurdades oma Arrogantsust, ei kaota ma Julgust? Või lämmatades Isekuse ei kõngu mu Eneseväärikus? Vaigistades Agressiivsust ei hääbu ka Tahtejõud? Sest minu nõrkused on õigetes tingimustes ka minu tugevused. Lihtsalt, kuna ma pole täiuslik, siis on tasakaalu oma iseloomus keeruline saavutada. Ja nii võib kergesti juhtuda, et sama omadus muutub heast ühel päeval hoopis halvaks.

Ja nii ma elangi - üks päev korraga. Lastes oma koletised üks haaval välja mängima ja püüdes neile häid kombeid õpetada. Vahel juhtub, et mitu neist saab kokku ja siis teevad nad küll palju pahandust. Just nii juhtus, kui mu stabiilne pereelu ühel hetkel minu käest rööviti. Ühekorraga oli minu sisemine kindlus haavatud. Kõik lukud katki ja uksed valla. Ma olin nõrk, ei suutnud oma deemoneid talitseda. Nad tulid välja ja muutsid mind. Ma tegin asju, mida muidu kunagi ei teeks. Ütlesin sõnu, mida kunagi ei ütleks. Ja tegin sellega palju haiget inimestele, keda oma kannatustes süüdistasin.

Unenägudes, siis kui kõik lukud on eest ja kõik minu inglid ja deemonid järelvalveta, siis olen ma see kõige ehedam mina. Ja nüüd, ilmselt, tahab see minu salajane mina vabandust paluda. Aga ma ei tee seda. Poleks üldse keeruline taas üles leida see naine ja paluda vabandust, aga sellel ei oleks mõtet. Ma tean, et ta on edasi liikunud ja kogu selle loo selja taha jätnud. Vabandust paludes leiaksin ise mingit laadi rahu, aga tekitaksin temas ebamugavust. Aga see pole ju eesmärk.

Kuidas teie oma koletistega toime tulete? Hoiate neid lühikese keti otsas, suletud uste taga või lasete vabalt mängima? Või on teil üldse koletisi, keda ohjata?

Kommentaarid

  1. Mina hoian oma koletusi kindlalt enda sees peidus. Eks kõige lähedasem inimene, minu teine pool (kellega mul on nii väga vedanud), on ka mu hirmudest teadlik, aga ta on mõistev. Minu probleem on pigem see, et kuidas ise leppida endaga (sest kõigepealt peame me leppima ise endaga) - sellega, kuidas ma ei oska alati hetkes olla ja hoian kinni vanadest hirmudest, haiget saamistest või kardan midagi tulevikus. Teisalt on mul lootus, et mida vanemaks saan, seda rahulikumaks ka meel muutub. Paradoksaalselt peitub minus ka parandamatu optimist.

    Ma tunnen ära selle osa, kus tahad visata sappi ja öelda halvasti. Olen selline olnud, kuid ikka ja alati ainult siis, kui mind on esimesena verbaalselt rünnatud. Kuid tegelikult ei tee vahet, kes ütleb esimesena, ikka võiks ju jääda tasakaalukaks. Ka pole ma andeks andnud osadele inimestele, aga andeks andmise teemal olen ma skeptiline. Ma ei suhtle kummagi oma eksiga. Esimene pettis mind, teine oli (ilustamata) vägivaldne joodik. Mõlemad on blokeeritud ning mu elust välja lõigatud. Teise puhul ma lootsin kunagi, et ta vabandab, aga ammu enam ei looda sedagi. Mitte andeks andmine pole nõrkus, see näitab et see inimene on välja lõigatud ja ta on jätnud haava. Haava, mis õpetab, milliseid inimtüüpe vältida, et mitte enam nende otsa sattuda. Haava, mis teeb küpsemaks. Haava, mis aitab hinnata seda enam inimest, kes ei ole selline nagu eelmised su eluteel.

    VastaKustuta
  2. Ning tegelikult on see väga huvitav, kui erinevad võivad olla lahkuminekud erinevate inimestega. Esimesse suhtesse astusin ma algselt valedel põhjustel, mul polnud esialgu tundeid. Mulle meeldis tema tähelepanu, teadmata et tegelikult oli tema soov vaid üks - voodisse saamine. See oli veider suhe, sest mina ei teadnud mis on suhtes normaalne, seega lasin endaga käituda väga halvasti. Ta oli koguaeg kontaktis oma eksidega, sai nendega kokku, oli isegi pahane kui mina neile ühe korra kirjutasin, ütles mulle et ''mina rikun tema suhteid tema eksidega''. Ta ütles mulle, et mitte ükski teine mees kunagi ei kannataks mind välja. See oli absurdne. Me tülitsesime koguaeg. Kuid teisalt kuna mul ei olnud sõpru ega inimesi kellele toetuda, siis tahtsin ma temaga koos olla - tahtsin ja ei tahtnud. Suur osa minust tahtis välja. Kuid teine osa minust tahtis (ma arvan) teda, sest tema ei tahtnud mind. See oli minu kõige valusam suhe, kindlasti osalt ka sellepärast, et see oli mu esimene suhe. Tagasi mõeldes, kui olen üksikutel kordadel kogemata näinud tema pilte kusagil, olen mõelnud et nii inetu mees, aga selles suhtes olles tundsin ma koguaeg, et ma ei ole tahetud. Selles suhtes saadud haavad on ka kõige hullemad mu elus.

    See suhe lõppes nõnda, et ma astusin värskelt järgmisesse suhtesse risti vastupidise inimtüübiga. Ta oli armukade algusest peale, väga omandihimuline, vägivaldsus lõi isegi alguses välja, aga mulle meeldis see, et ma tundsin end tahetuna, isegi omandina. Ta oli truu, see oli algusest kuni lõpuni välja vist peamine põhjus, miks olin temaga koos vaatamata sellele, et ta jõi iga päev ja ta alla käis. Kuid kõige huvitavamal kombel lõppes teine suhe minu jaoks ootamatult: ma hakkasin teda vihkama. Kui esimeses suhtes tahtsin ma koguaeg olla tahetud, siis teises oli minu jaoks kõige olulisem tegur olemas, truudus, aga kuidas sa saad armastada inimest, kes sind lööb, tirib, kägistab, sind verbaalselt alandab? Ma kolisin välja niimoodi, et pooled mu riided jäid sinna korterisse, ning sinna ma enam jalga ei tõstnud. Mul oli ükskõik enda asjadest.

    Nii ma olingi vallaline mõnda aega, kuni tegelikult leidsin kullatüki ühest kohtinguportaalist (kõlab uskumatuna, aga tõsi). Me sobisime esimesest kohtingust alates ning veel olulisem on, et ma tunnen et ta on tegelikult ka mu parim sõber. Üksik hunt, nagu ma olen, vajan ma tegelikult kaaslaselt ka seda et ta oleks lihtsalt minu sõber. Et mul oleks meeldiv temaga koos olla ja temal muidugi ka minuga. Ma usaldan teda sajaprotsendiliselt ja kui esimeses suhtes proovisin koguaeg lugeda sõnumeid (need sõnumid jätsid tohutud haavad), siis selles pole seda kunagi teinud. Mul on ikka deemonid (meil kõigil on), aga ma olen rahulikum ja õnnelikum kui varem.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Imetlen sinu tugevust lõpetada sellised hävituslikud suhted. See pole lihtne. Ilmselt mingil tasandil hakkab iga inimene tundma, et on kuidagi sellise hirmsa kohtlemise ära teeninud. Armastus ei tohiks teha haiget. Mitte emotsionaalselt ja ammugi veel füüsiliselt. See peaks olema üks reegel, mis vanemad meile eluteele kaasa annavad. See säästaks paljusid tarbetust valust.

      Ma arvan, et see on suur õnn, kohata kedagi, kelle kohta nii kirjutad. Eriti pärast jubedaid kogemusi eelmiste kallimatega.

      Kustuta

Postita kommentaar