Lammas hundinahas

Eestlastele on hunt üks hingelähedane tegelane. Nii kaugele kui meie rahva folkloor tagasi ulatub, ei leia sealt midagi vaenulikku hundi vastu. Vastupidi. Temalt oodati kaitset ja abi, vaatamata kahju- ja kuritegudele, mida ta korda saatis. Siin mail pole hunte poodud, nagu tehti Saksa- ja Prantsusmaal. Neid pole elusalt nülitud, põletanud ega silmi välja torganud, nagu tehti mineviku Venemaal.
Eestlaste pärimused hundist on rikkalikud ja mitmekesised, temast on ligi 500 eufemismi (kriimsilm, hallivatimees, võsavillem, pajuvasikas jne). Karjast püüti teda üksnes eemal hoida, jättes talle eluõiguse. Usuti, et kui hunt karjast murrab, toob see kaasa sigivust, rebase või karu taoline käitumine märgitud positiivsust ei tähistanud.*
   
Vanasõna järgi on julge hundi rind rasvane ja kodu lähedalt võsavillem ei murra. Loomulikult käivad need kõnekäänud siiski inimeste kohta. Et siis julge inimene on nagu hunt - julge ja edukas. Või siis, et kõhutäidet (voodikaaslast) kodu lähedalt (tuttavate seast) ei otsi.
Piinlikustundega pean tunnistama, et antud kirjelduse kohaselt pole minus tilkagi hundiverd. Olen lammas, mis lammas. Julgusega ma silma ei paista ja südamesõpra otsin ka ikka pigem tuttavate keskelt.
Eile näiteks oli meil korteriühistu koosolek. Meil nimelt esimeses trepikojas elab üks asotsiaalsete kalduvustega pere, kes muuhulgas ei armasta eriti arveid maksta, teevad naabrite elu lakkamatute pralledega põrguks ja pargivad nagu bemmiomanikud - diagonaalis üle kahe koha. Niisiis sai eestlase teada-tuntud kannatus lõpuks otsa ja ühistu on otsustanud nõuda antud korteriomanikule sundvõõrandamist.
Eks ma saan aru nendest, kes seda kannatama peavad, aga minu mure seisneb selles, et kust jookseb piir? Seda ma eile murduval häälel küsisin ka - loome pretsedendi, et kui naaber ei meeldi, siis nõuame korteri sundvõõrandamist? Täna on korter X, aga kes saab mulle garanteerida, et poole aasta pärast järgmisel ühistu koosolekul pole see minu korter? Ma pole ju ometi naiivne. Ma saan aru küll, et ma üheski korteriühistus teretulnud isik ei ole. Mina oma nelja lapsega. Ja kui te arvate, et meil on kodus selline soe ja mõnus rahulik õhkkond, siis arvake uuesti.
Loomulikult olen ma nii mõnelegi pinnuks silmas. Hea küll praegu kellegi öörahu ei häirita ja arved on ka makstud, aga korteriomandi seadus on nii üldsõnaline, et selle alusel võib hea juristi kaasabil kellest iganes lahti saada.
Olin pärast koosolekut veel tükk aega liimist lahti. Askeldasin köögis, kui poisid hüüdsid koridorist: "Mingi mees tuli! Ja ta tahab sind!"
Oh sa püha püss! No lõpuks ometi! Nagu e-Selveri toidupakk. Lihtsalt oled kodus, saadad tellimuse Universumile ja tulebki mees koju. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid selline kes sind lausa tahab!
Mul oli isegi kahju, et ma nii lihtsates riietes olin. Läksin päris ähmi täis ja süda hakkas ka kohe kiiremini rinnus lööma, kui esikusse suundusin. Seal ootas mind kolmanda korruse naabrimees. Muidu täitsa kena ja alati hästi lõhnav (muide, mina ei saa aru, mis imetrikiga inimene ka õhtul pärast tööpäeva ikka veel hästi lõhnab?), aga loomulikult juba võetud. Ja tahtis ta mulle ainult trepikoja võtme anda. No kui ei vea, siis ikka kohe üldse ei vea.
*Allikmaterjal:

Kommentaarid