Mulle tundub, et ma olen jõudnud faasi, kus kohtingutel käimine on minu jaoks igasuguse võlu minetanud. Kuna ma armastust ei otsi vaid ootan, siis tundub hullult pingutamine pisut vastuolulisena. Seega olen ma leidnud reede ja laupäeva õhtute sisustamiseks märgatavalt meeldivama alternatiivi, kui poolvõõraga kesklinna halvasti valgustatud ülehinnatud jookidega toitlustuskohas small talki veeretada.
Mõned aastad tagasi oli olukord risti vastupidine. Meeleheitlikult üritasin vähemalt mõned korrad kuus käia vanalinnas ennast tuulutamas ja kaaslasteks eelistasin just vastassoo esindajad. Oli põhjust ennast lille lüüa ja ebamugavatel kontsakingadel munakivisillutisel ekstreemsporti harrastada. Vahel oli päris meeldiv õhtu, aga enamasti polnud asi vaeva väärt.
No ja sellisel päris kohtingul polegi ma nüüd tükk aega käinud. Kutsutud on küll, aga ma pole viitsinud. Jah, just, ütlesin selle välja! Sest, mis valu peaks mul olema pärast väsitavat töönädalat joosta koju, lasta dušši all töölõhn kanalisatsioonitorusse valguda, sättida nägu ja juukseid, suruda end kitsasse kokteili kleiti, raisata raha taksole, mis viib mind kodust kaugele. Ja siis ma istun seal tunni või paar, kuulan suure tõenäosusega igava ennasttäis Vello juttu, teesklen, et ta on maailma põnevaim karakter ja salamisi peas kalkuleerides, et mida kõike vahvat ja toredat ma kodus sellel ajal oleksin teha jõudnud. I'm too old for this.
Lisaks väärtustan ma oma aega rohkem kui iial varem. Ja minu loogika siinkohal on selline. Ma raiskan aega inimese peale, kes pole minust tõenäoliselt sugugi huvitatud. Aga ütleme, et on. Sel juhul on enam kui kindel, et tema ei paku pinget mulle (minu tüüp paistab olevat mehed, kes pole minust huvitatud ja kohe kui keegi huvi ilmutab, kaob minu vaimustus - c'est la vie). No aga hea küll, ma mängin seda mängu ja kujutame ette, et kõigi eelduste kiuste on huvi vastastikune. See nõuaks juba järgnevaid kohtinguid. Ja ühel hetkel on too mees näinud kõiki mu kenamaid rõivaid. Ja siis tuleb otsustada, kas härra on väärt lisaks ajalisele investeeringule ka materiaalset. Ehk, kas hakkan tema pärast garderoobi värskendama? Siiski, see näib vähe oluline, juhul kui on väljavaade millekski tõsisemaks.
Aga kui tõenäoline on, et see sümpaatne inimene, kelle jutt ei aja mind kogu aeg iiveldama ja kes on lisaks minu füüsilistele atribuutidele vaimustatud ka minu sisemisest võlust (püüdke nüüd naeru kätte mitte ära lämbuda, eksole), suudaks leppida minu kiiksudega? Minu vigadega? Ma ise olen koos endaga elanud juba 36 aastat kopikatega ja ma ikka ei suuda endaga ära leppida. Kuidas suudaks seda veel keegi teine?
Hea küll, kui me juba sisenesime sellele Utoopiarannikule, siis laseme lõpuni välja. Ütleme, et suudabki. No järelikult ei saa olla normaalne mees ja tal on raudselt mingid kohutavad veidrused ja luukerede armee magamistoa lükandustega kapis ootamas seda hetke, kui saavad seal ennast välja tuulutama tulla. Aga mina olen juba kaks palka Virukeskusesse jätnud. Ja tundes ennast, kindlasti juba pulma planeerima hakanud ja ilusaid poisslapsenimesid googledama asunud.
Kõik eelnev käib minu peast läbi sel hetkel kui mult küsitakse, et kas ma kohvile ei tahaks minna. Nääh...
Mõned aastad tagasi oli olukord risti vastupidine. Meeleheitlikult üritasin vähemalt mõned korrad kuus käia vanalinnas ennast tuulutamas ja kaaslasteks eelistasin just vastassoo esindajad. Oli põhjust ennast lille lüüa ja ebamugavatel kontsakingadel munakivisillutisel ekstreemsporti harrastada. Vahel oli päris meeldiv õhtu, aga enamasti polnud asi vaeva väärt.
No ja sellisel päris kohtingul polegi ma nüüd tükk aega käinud. Kutsutud on küll, aga ma pole viitsinud. Jah, just, ütlesin selle välja! Sest, mis valu peaks mul olema pärast väsitavat töönädalat joosta koju, lasta dušši all töölõhn kanalisatsioonitorusse valguda, sättida nägu ja juukseid, suruda end kitsasse kokteili kleiti, raisata raha taksole, mis viib mind kodust kaugele. Ja siis ma istun seal tunni või paar, kuulan suure tõenäosusega igava ennasttäis Vello juttu, teesklen, et ta on maailma põnevaim karakter ja salamisi peas kalkuleerides, et mida kõike vahvat ja toredat ma kodus sellel ajal oleksin teha jõudnud. I'm too old for this.
Lisaks väärtustan ma oma aega rohkem kui iial varem. Ja minu loogika siinkohal on selline. Ma raiskan aega inimese peale, kes pole minust tõenäoliselt sugugi huvitatud. Aga ütleme, et on. Sel juhul on enam kui kindel, et tema ei paku pinget mulle (minu tüüp paistab olevat mehed, kes pole minust huvitatud ja kohe kui keegi huvi ilmutab, kaob minu vaimustus - c'est la vie). No aga hea küll, ma mängin seda mängu ja kujutame ette, et kõigi eelduste kiuste on huvi vastastikune. See nõuaks juba järgnevaid kohtinguid. Ja ühel hetkel on too mees näinud kõiki mu kenamaid rõivaid. Ja siis tuleb otsustada, kas härra on väärt lisaks ajalisele investeeringule ka materiaalset. Ehk, kas hakkan tema pärast garderoobi värskendama? Siiski, see näib vähe oluline, juhul kui on väljavaade millekski tõsisemaks.
Aga kui tõenäoline on, et see sümpaatne inimene, kelle jutt ei aja mind kogu aeg iiveldama ja kes on lisaks minu füüsilistele atribuutidele vaimustatud ka minu sisemisest võlust (püüdke nüüd naeru kätte mitte ära lämbuda, eksole), suudaks leppida minu kiiksudega? Minu vigadega? Ma ise olen koos endaga elanud juba 36 aastat kopikatega ja ma ikka ei suuda endaga ära leppida. Kuidas suudaks seda veel keegi teine?
Hea küll, kui me juba sisenesime sellele Utoopiarannikule, siis laseme lõpuni välja. Ütleme, et suudabki. No järelikult ei saa olla normaalne mees ja tal on raudselt mingid kohutavad veidrused ja luukerede armee magamistoa lükandustega kapis ootamas seda hetke, kui saavad seal ennast välja tuulutama tulla. Aga mina olen juba kaks palka Virukeskusesse jätnud. Ja tundes ennast, kindlasti juba pulma planeerima hakanud ja ilusaid poisslapsenimesid googledama asunud.
Kõik eelnev käib minu peast läbi sel hetkel kui mult küsitakse, et kas ma kohvile ei tahaks minna. Nääh...
Kommentaarid
Postita kommentaar