Oliver

Reeglina lähtun ma põhimõttest, et ela ja lase elada. Ma pole arvamusliider ja kindlasti ei tea paljusid asju (õieti ei tea ma millestki eriti midagi). Aga täna avaldan ma siiski arvamust ja ma ütleks isegi, et annan nõu. Soovituse, noh. Ei, tegelikult ränga keelu!

Minu kõige esimene tõsine armumine oli üks Oliveri-nimeline poiss. Me kohtusime temaga Hiiumaal, kus mina olin vanaema juures ja tema tädi pool suve veetmas. Kuna olime 15 kilomeetri raadiuses ainukesed samaelalised, siis oli suhteliselt loomulik, et hängisime päris palju koos. Ja nii umbes kolm-neli suve. Ta oli minust pisut vanem ja mulle tundus kohutavalt elukogenud (no andke andeks, ma olin kõigest 11, eks). Oli mis oli, oma jälje on ta minu ellu jätnud.

Hiljem on mul veel mõned korrad olnud au oma südamesadamas ankurdada mõni Oliver. Ja siit minu soovitus - nii palju, kui te suudate ja teist oleneb, siis palun, palun, palun ärge armuge kunagi ühtegi Oliveri.

Miks? Sest suhe võib lõppeda, aga pääsu teil tema eest pole. Sest vaadake, neid Olivere on terve maailm täis. Statistika andmetel on Eestis lausa 2371 Oliveri (seisuga 1.01.2017). Ja see ei piirdu sellega.

Lülitad hommikul teleri sisse ja seal ta on:


Avad Delfi, jälle tema:


Raamatupoes:

Spotifys:


Spordiklubis:


Riidepoes:





Isegi külmkapist vaatab ta sulle vastu, nagu come on!


Aga see kõik on köki-möki selle kõrval, kui su parim sõbranna otsustab mõnele oma järeltulijatest Oliver nimeks panna. Kujutate ette neid vestlusi, mis kahe sõbranna vahel toimuvad? (Oota, kas sinu Oliver või minu Oliver?)

Seega, soojalt soovitan, hoidke eemale, kui vähegi võimalik. Siiralt.


Kommentaarid