Pean kaalust maha võtma, muidu suren

Oh see vana hea kaaluteema. Ei ole naist (ega vist ka meest enam), kellele ei läheks numbrid kaalul korda. Aga no kaua võib sellest kirjutada? Ikka võib, kuni on kaalu, niikaua ka kirjutatakse. Ikkagi kaalukas teema.

Viimase kahekümne aasta jooksul on minu kaal kõikunud 47 ja 85 kilo vahel. Hetkel asetsen seal keskel (umbes). Aasta alguses tundsin, et pean ennast tõsiselt kätte võtma, muidu suren. Päris tõsiselt. Minu isa oli minu vanune, kui tal ülekaalust tingituna oli esimene infarkt. Ja surres oli ta 55aastane. Mitte just väga eakas.

Loomulikult ei anna tema kaalu minu omaga võrrelda, aga ega temagi ju ühel hommikul ärgates 113 kilo ei kaalunud, ikka pisi-tasa kogunesid need kilod. Ja lihtsam on 10 kilo maha võtta, kui 50, eks ole?

Ütleme nii, et tänu harjumusele köögivilju süüa, trennis käia ja väiksele tahtejõule sain oma kaalu täiesti heaks juba mõne kuuga. Selleks hetkeks oli loomulikult tekkinud hasart, et rohkem on ikka parem kui vähem. Kuigi kaalulangetamine oli selline mänguline ja vahva, siis ühel hetkel kadus see normaalsus kus seda ja teist ning kohale jõudis maniakaalne fitness friik.

Ühel kevadisel õhtul sõin porgandeid ja hädaldasin, et siin on nii palju kaloreid. Õel tekkisid külmavärinad selle jutu peale, sest alles pool aastat tagasi sõime minu juures diivani peal lösutades rasvast tilkuvaid kanatiibu, sinihallitusjuustu ja sooja küüslaugu buchettega, kuhu oli paksult võid määritud. Ja alla loputasime selle mõistagi pudeli veiniga (või kolme, kes neid ikka loeb). Ja tol hetkel ei mõelnud ma mingitest kaloritest.



Pisut hiljem oli mul hädasti vaja aktiivsusmonitor osta. Selline, mis ärgitab sind iga tund arvuti tagant püsti tõusma ja trepist üles-alla kõndima. Muid asju teeb ka. Mõõdab und, kilomeetreid ja kaloreid (jälle need kalorid!). Mis eriti superlux, aega näitab ka :D.


Koos aktiivsusmonitoriga tekkis "vajadus" nutikaalu järele. Sellise, mis mõõdab rasvaprotsenti ja salvestab tulemused aastateks virtuaalsele kontole. Kui ma sellest ideest hakkasin õele vaimustunult pajatama ütles ta otse, et "tead, sa oled hulluks läinud". Vaatasin teda taipamatu pilguga, et miks? Täna ma ju ka kaalun ennast 2 korda päevas ja kirjutan päevikusse üles, mida kaal näitab. Rasvaprotsenti käin paar korda aastas fitnessklubis mõõtmas. Jep, la chica esta loca.


Paar päeva pärast seda vestlust koperdasin magamistoas oma "vanaaegse" klaasist elektron kaalu otsa ja hüüatasin rõõmsalt pojale: "Oih, peaaegu läks katki! Siis ei peaks ma kellelegi põhjendama, milleks mul uut kaalu vaja on." Poeg turtsatas ja vastas: "Kellele sul ikka põhjendada, sul pole isegi meest." Ouch.

Kommentaarid