Mäletan kuidas selgitasin seda väljendit teismelisena ühele tuttavale kanadalasele. Ta sai selle ütluse peale päris pahaseks. Mis mõttes, ei ole tänu väärt? No on ikka küll! Sa osutasid kellelegi teene ja ta tänas sind selle eest. Võta nüüd nagu kord ja kohus see neetud tänu vastu ja asi ants. Teatavasti on ameeriklastel tänu vastu võtmiseks ainult üks aktsepteeritav vastus - you're welcome - võta heaks.
Meil, eestlasel, on juba kord sellised enese väärtust alandavad ütlemised. Meil kui rahvusel pole kombeks komplimenti ei öelda, ammugi seda sirge seljaga vastu võtta. Kui keegi õelalt midagi kobiseb, siis on kohe selline hea soe ja kodune tunne, ikkagi eestlane, oma inimene, mitte mingi lõunamaalasest hurmur.
Eks sedagi juhtu, et kui keegi tulebki mõne kauni sõnaga, siis suhtutakse sellesse teatava kahtlusega, noh, nagu, et ei tea mis ta tahab. Või kui neid kenasti ütlemisi juhtub veel mitmuses olema, siis hakkad juba mõtlema, et ei tea mis tal viga on, täitsa nupust nikastanud. Ega sellist inimest ei saa ometi tõsiselt võtta.
Juhtus nii, et suhtlesin töö asjus ühe teenuseosutajaga ja meile vastu tulles oli ta kõvasti organiseerinud, korraldanud ja vägesid juhatanud. Me ei osanud isegi unes näha, et meile kõik nii kiiresti hõbevaagnal ette kantakse. Olin siiralt liigutatud ja tänasin südamest (ma võin seda endale lubada, ma ikkagi osaliselt slaavi verd). Härra muidugi nii ehteestlaslikult hakkas kohe tagasi ajama, et ah, pole tänu väärt. Ma siis ka ei jätnud jonni ja jaurasin edasi, et mis mõttes ei ole, ikka on. Meesterahvas kohmetus telefoni otsas, hakkas närviliselt higistama ja totakalt itsitama. Läbi suure häda võttis lõpuks omaks ja ütles, et noh hea küll siis, võtan selle õnnetu tänu siis vastu. Soovis mulle kokutades kena õhtut ja lõpetas kõne.
Nüüd mõtlen, et äkki ma läksin liiale. Ehk poleks ikkagi pidanud oma tänu teisele inimesele niimoodi nahaalselt peale suruma. Rikkusin ta päeva sellega ära. Teine läheb koju, hakkab jooma ja naise ning laste peale karjuma, sest see vastuvõetud tänu rõhub raskelt tema peal. Öösel ei saa und ja mõtleb, et millega ometi ta sellise käitumise ära on teeninud, ta ju kõigest tegi oma tööd. Ja nüüd siis nii.
Armas lugeja, jaga oma kogemusi antud teemal. Kas on lihtne häid sõnu vastu võtta või tundub see kuidagi vale?
Meil, eestlasel, on juba kord sellised enese väärtust alandavad ütlemised. Meil kui rahvusel pole kombeks komplimenti ei öelda, ammugi seda sirge seljaga vastu võtta. Kui keegi õelalt midagi kobiseb, siis on kohe selline hea soe ja kodune tunne, ikkagi eestlane, oma inimene, mitte mingi lõunamaalasest hurmur.
Eks sedagi juhtu, et kui keegi tulebki mõne kauni sõnaga, siis suhtutakse sellesse teatava kahtlusega, noh, nagu, et ei tea mis ta tahab. Või kui neid kenasti ütlemisi juhtub veel mitmuses olema, siis hakkad juba mõtlema, et ei tea mis tal viga on, täitsa nupust nikastanud. Ega sellist inimest ei saa ometi tõsiselt võtta.
Juhtus nii, et suhtlesin töö asjus ühe teenuseosutajaga ja meile vastu tulles oli ta kõvasti organiseerinud, korraldanud ja vägesid juhatanud. Me ei osanud isegi unes näha, et meile kõik nii kiiresti hõbevaagnal ette kantakse. Olin siiralt liigutatud ja tänasin südamest (ma võin seda endale lubada, ma ikkagi osaliselt slaavi verd). Härra muidugi nii ehteestlaslikult hakkas kohe tagasi ajama, et ah, pole tänu väärt. Ma siis ka ei jätnud jonni ja jaurasin edasi, et mis mõttes ei ole, ikka on. Meesterahvas kohmetus telefoni otsas, hakkas närviliselt higistama ja totakalt itsitama. Läbi suure häda võttis lõpuks omaks ja ütles, et noh hea küll siis, võtan selle õnnetu tänu siis vastu. Soovis mulle kokutades kena õhtut ja lõpetas kõne.
Nüüd mõtlen, et äkki ma läksin liiale. Ehk poleks ikkagi pidanud oma tänu teisele inimesele niimoodi nahaalselt peale suruma. Rikkusin ta päeva sellega ära. Teine läheb koju, hakkab jooma ja naise ning laste peale karjuma, sest see vastuvõetud tänu rõhub raskelt tema peal. Öösel ei saa und ja mõtleb, et millega ometi ta sellise käitumise ära on teeninud, ta ju kõigest tegi oma tööd. Ja nüüd siis nii.
Armas lugeja, jaga oma kogemusi antud teemal. Kas on lihtne häid sõnu vastu võtta või tundub see kuidagi vale?
Mina ei oska tänu vastu võtta, aga vähemasti teen ma selle nimel endaga tööd :) Vahel juba isegi õnnestub.
VastaKustutaAga märksa vastikum harjumus, millega ma ka järjekindlalt nüüd tegelen, on selline omamoodi enda juba ette mahategemine. Ma ei oska seda hästi seletada, aga ütleme nii, et kõige selgemini avaldub see näiteks endavalmistatud toidu lauale andmises. Veel mõni aasta tagasi ütlesin ma raudselt iga jumala kord midagi stiilis, et ah, täna läks kaste täiesti untsu või liha ei tulnud täna üldse välja või et supil on jube maitse. No puhta lollakas, eks ole :) See on ju nõme iseenda suhtes, ent ka nende inimeste ees, kellele ma juba ette annan vale häälestuse.
See, millest kirjutad, on nii tuttav. Olen ise ka seda teinud. Vabandanud koristamata kodu eest (kuigi küürisin 3 tundi), samuti valmistatud toidu eest ja muu sarnase. Mõtlesin just sellest ka kirjutada, selline alatine süü ja häbitunne, et kust see tuleb ja kuidas sellest vabaneda.
Kustuta