Häda mõistuse pärast

Kolmapäeval helistas mulle noorima poja klassijuhataja. Murest murtud ja paanika äärel. Poisiga oli jutuks tulnud mõned tegemata tööd ja kutt oli selle peale endast välja läinud, nutma puhkenud ja ähvardanud ennast ära tappa. Konkreetsemalt, ennast ära kägistada.

No andke mulle andeks, aga ei suhtu ma sellistesse manipulatsioonidesse erilise tõsidusega. Mul oli tükk tegemist, et telefoni otsas naeru tagasi hoida. (Mõlege nüüd loomulikult, et ma olen kohutav südametu koletis kui soovite, laske käia.) Püüdsin siis lugupeetud pedagoogi maha rahustada ja veenda, et ega 9 aastane ei saa kontseptsioonist "ma tapan ennast ära" õieti arugi, rääkimata veel selle elluviimisest. Aga ei, õpetaja oli veendunud, et nüüd ongi vaese väikse inimese elu tema kätes ja tema hakkas kohe tegutsema. Oli juba kooli psühholoogiga ühendust võtnud ja lubas kõik mu lapsed tolle juurde diivanile pikutades nende suhet emaga analüüsima kupatada. No hea küll, mis siis ikka, ega see vast liiga ei tee.


Osa minust ootab põnevusega, et mis "diagnoosi" too kõrgelt haritud proua mu lastele paneb. Nagu varemgi mainitud, siis oma hingelt olen ma amatöör psühholoog, kellel koduski mõned psühholoogia alased kirjandusteosed. Vähe oluline pole kindlasti ka asjaolu, et olen psühholoogiat paar aastat isegi õppinud. Kutsekoolis. Jah, praktiseerima ei kipu, aga päris teadmatuses inimpsüühikast ka pole. Kõik, kes on kasvõi korraks poeriiulil mõnda arengupsühholoogiat käsitlevat raamatut näinud, teavad, et selline "ma tapan ennast ära/jooksen kodust minema" on 8 kuni 10 aastaste laste seas umbes sama tavaline kui 2-aastaste jonn Prismas kommiriiuli ees.

Arvate, et lapsed on kõik inglikesed, kes iial midagi pahatahtlikku ei tee? Arvake uuesti. Lapsed on väga julmad. Kohati ka õelad. Ja jubedad manipulaatorid. See on hirmuäratav, kuidas nad tunnetel mängida oskavad.


Aga olles juba niigi viidud kriitilise piirini, mis on pannud mind kahtlema kõigis ema-võimetes, otsustasin teha ühe erandkorras perekondliku koosoleku ning tekkinud situatsiooni pisut lahata. Mind naerdi pikema jututa välja. Isegi loo peakangelane naeris. (Ma ju ütlesin teile, et lapsed on õelad.) Leppisime küll kokku (loe: mina tungivalt anusin), et igasugused enesevigastuse jutud lõppevad ära, aga juba samal õhtul läks see "ma tapan ennast ära"-jutt kontrolli alt täiesti välja. Ega ma polnud üllatunud ka. Parim meditsiin antud käitumise vastu on suhtumine go ahead, make my day!

Ma tean, kõlab julm, aga paraku nii ongi. Kunagi ähvardas esmasündinu kodust ära jooksmisega. Palusin ja veensin, rääkisin armastusest ja värki. Midagi ei aidanud, sai hoopis indu juurdegi. Lõpuks olid mu närvid juba nii läbi, et haarasin esimese kohvri, hakkasin tema riideid pakkima ja ütlesin, et saatku postkaart. Siis ehmatas ära. Läks korraks esikusse, seisis seal ja lõpuks hiilis koju tagasi. See oli viimane kord, kui kodust lahkumine jutuks tuli.


Asi võttis veel põnevama pöörde neljapäeval, kui pesamuna hommikul palavikuga ärkas ja jäi koju tervenema. Esimese tunni lõpus helistas paanikas klassijuhataja, "et mis teil seal kodus eile siis juhtus". Ilmselt ta arvas, et kutt panigi käe endale külge ja nüüd on lännu. Nagu päriselt, miks ma pean sellise pseudojamaga tegelema, nagu mul poleks niigi juba elus piisavalt draamat. Appi!

Kommentaarid

  1. Võib-olla tasuks noorimalt uurida, kuidas ta end tundis ja mida mõtles, kui õpetaja tegemata tööd teemaks võttis. Kas ta lihtsalt manipuleeris, et kergemat karistust kaastunnet norides saada või tal oli mingi reaalne hirm, miks õpetaja jutt teda nii ütlema pani. Õpetajaga ehk seda teemat arutada ei tasu, sest kes teab, kui palju tal seda lapsekasvatamise kogemust reaalselt on, aga psühholoogiga võiks küll vestelda, kindlasti midagi huvitavat sealt kuuleb. Emana oled Sa küll võrratu ja ei tasu endas kahelda, aga eks elame ju suht haiges keskkonnas ja kes teab, mis seda pisikest võsukest on mõjutanud, kui seal üleüldse mingit teemat on,,,

    VastaKustuta

Postita kommentaar