That sweet Movember

Vanasti ei osanud ma hinnata raseerimata mehi. Minu isal olid sellised sorakil hallisegused Stalini vuntsid, milles sageli peitusid ka meenutused viimati söödud einest. Rõve! Poiste isal võttis päevi või isegi nädalaid, et mingit habemelaadset ollust näo peale kasvatada ja õnneks ta väga sageli seda ei üritanudki.

 
Hakkasin habetunuid mehi teise pilguga vaatama 2012 aasta sügisel. Mul oli tol ajal üks armas sõber, kes kandis kena tihedat habet. See sobis talle väga. Sellest ajast hakkasin ka teiste meeste karvastesse lõustadesse leebemalt suhtuma. "Leebelt" on antud kontekstis tegelike tunnete meelevaldne vähendamine. Ma hakkasin habemega mehi jumaldama. Nad olid kõige ihaldusväärsemad mehed tänavail. Asi väljus kontrolli alt. Ma ei tahtnud isegi suhelda meestega, kellel habet polnud ja kleepisin ennast meeleheitlikult nende külge, kellel see parasjagu oli, isegi kui mees habeme taga jättis mu külmaks. Tundsin, et olen sündinud valel ajal. Tahtsin elada viktoriaanlikul ajastul, kus kena habe oli reegel, mitte erand ja mitte keegi ei pidanud habemega meest äärmuslikuks mässajaks või terroristiks.


Ja nüüd hakkab see taas. Movember*. Aasta kaunim kuu. Põnev kohe, et kes sel aastal ühineb aina populaarsemaks saava liikumisega ja jätab Gillette terad ostmata.

Kommentaariks nii palju, et olles oma loomult pisut kahtlev ja umbusklik, siis kuigi Movembri-liikumine on paberite peal üllas ja armas, siis mina usun, et suur osa on ka neid mehi, kes leiavad endale hea vabanduse igapäevasest raseerimisest loobuda. Sest ma ei kujuta ette, et need karvased olendid kusagil kesklinna kangialuses kõrtsis, laua taga õlut rüübates arutavad eesnäärme ja munandivähi tekkepõhjuseid ja ennetust. Ilmselt mainitakse möödaminnes üht sõpra, kellel on ülalmainitud haigus diagnoositud, tõstetakse klaas ühise kaaslase eest, kes on läinud enne oma aega manala teed ning korra targutatakse, et oh kui oleks vaid teadnud ja kui kiiresti see kõik juhtus.


Aga võib-olla on mehed praegu targemad, teadlikumad ja hoolivamad enda tervise suhtes? Ehk nad arutavadki selliseid teemasid? Käivad regulaarselt arsti juures kontrollis, väldivad rämpstoitu, loobuvad tubakast ja teevad tervisesporti? Minu eelmainitud sõber seda just teeb. Kindlasti on selliseid mehi maailmas täna rohkem, kui mõni aastakümme tagasi. Seega teadlik, või mitte, eks paneb tänasest tänavapildis puhmas lõugade nägemine aina rohkem inimesi endast hoolima. Loota ju võib.

Armas lugeja, milliseid emotsioone tekitab sinus aina suuremat populaarsust koguv trend näokarvadel vohada lasta? Kas olete juba kohanenud tänavapildis üsna tavaliseks kujunenud habemega meestega, või tekitab see endiselt võõrastust? Kuidas ise Movembrisse suhtute? Elate kaasa ja toetate omalt poolt, jättes jalad ja kaenlaalused raseerimata?

*Movemberi idee sai alguse aastal 2003 Austraalis ja selle mõte on teadvustada inimestele meeste terviseriske. Statistika järgi surevad mehed naistest 6 aastat varem ja hirmuäratavalt suurt rolli enneaegses suremuses mängivad meeste enesetapud.

Kommentaarid

  1. Tee mu teismelisele selgeks, et harvad karvad lõua otsas ei ole habe! Haruharva näen habet, mis tõesti on ilus, tihe ja ühtlane. Vastasel juhul see meenutab midagi muud, eriti kui nahk karvade vahelt paistab...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vahel on soov suurem, kui potentsiaal... Mulle ka ei meeldi need nn "laigulised" näod. Kas kõik või mitte midagi. Aga noorele võib rääkida legendi sellest, et mida rohkem ta seda udukarva ajab, seda tugevamalt see tagasi kasvab.

      Kustuta

Postita kommentaar