Ma ei teagi kuidas see juhtus või millal, aga ühel hetkel avastasin, et minust on saanud kibestunud küünik. Eks neid kogemusi on olnud, kus süda murtakse ja vähe pole ka sõbrannade lugusid, mis kinnistavad minu seisukohta. Ja nii oligi minu esimene mõte, kui sõbranna õhkas, et käis ultra-nunnut abielu registreerimist pildistamas ja et tema hakkab jälle armastusse uskuma, et mina küll enam armastusse ei usu.
Jah, armsaid paarikesi, kes andunult teineteise silmadesse ja embustesse upuvad, võib olla kena vaadata. Mäletan kuidas värske abielupaarina bussipeatuses musitades, üks vanem proua õelalt kommenteeris, et amele oma boyfriendiga kusagil mujal. Mõtlesin siis ja mõtlen praegugi veel, et ilmselt polnud seda naist juba kaua suudeldud ning teiste inimeste õrnutsemine haavas teda hingepõhjani. Nüüd olen ise vaikselt samasse seisu jõudmas. Tahaks kõigile paarikestele, kes avalikus kohas eelmängu harjutavad, kisendada: get a room!
Ma näen enda ümber nii paljusid luhtunud armulugusid, et minu jaoks need, kes julgevad mingisugust afääri üldse alustada, on kas eriliselt naiivsed või lihtsalt hulljulged.
Aga siis hakkasin ma mõtlema, et mis üldse määrab armuloo edukuse? Kas abieluranda jõudmine? Koosoldud aastate arv? Või on see hoopis miski muu?
Ma arvan, et ma väga ei eksi, kui väidan, et enamike jaoks on õnneliku kooselu võrdkujuks eakas paarike, kes tänaval käsikäes jalutavad ja pingil istuvad. Eks see ole ka paljude salajane unistus, et ühel kenal päeval olla see paarike seal Kadrioru lossipargis kuldsete sügislehtede all. Meenub, kuidas ma ca 10 aastat tagasi, olles siis veel ametlikult abielus, ühele kenale paarikesele oma siirast imetlust avaldasin. Kui proua edasi liikus, hakkas härra kiiresti selgitama, et see polevatki algusest peale tema naine vaid hoopis ühe teise mehe oma ja ega elu temaga mingi meelakkumine pole. Mnjah, mitte et mul oleks vaja olnud seda kuulda, aga mõtlema pani küll. Kui õnnelikud need paarikesed seal pargis siis tegelikult ikkagi on? Ja kas on ka armastust? Vanemad inimesed näiteks ei kuule väga hästi, ehk on see põhjus, et nad omavahel suheldes nii lähestikku istuvad? Samuti pole vanurite tasakaal endine ja teise käest kinni hoitakse selleks, et tänaval mitte ümber kukkuda. Rääkimata mälust. Äkki nad hoiavad käest kinni, sest pärast 20 minutilist jalutuskäiku ei mäleta enam, kellega ta koos on ja kus ta üldse asub. Kainestav, kas pole? Seega, minu jaoks pole memme ja taadi pikk kooselu mingi armastuse etalon.
Püüdke nüüd toolilt mitte kummuli kukkuda, aga isiklikult leian, et minu 13 aastat kestnud abielu oli edukas. Enamuse sellest ajast saime oma abikaasaga hästi läbi. Me renoveerisime koos 2 kodu. Me kasvata(si)me inimesteks 4 vahvat poisikest. Lahutasime äärmiselt tsiviliseeritult, ei kakelnud laste, alimentide ega nänni pärast. Ilmselt võiksin selle baasil kirjutada bestselleri "How to divorce as grown-ups 101". Hea küll, see kooselu sai läbi. Aga kõik abielud saavad varem või hiljem otsa. Meie puhul lihtsalt, ei kogunetud peielaua taha. Ma ei arva, et meie abielu oleks olnud edukam, kui oleksime jäänud veel aastakümneteks kokku, kulgedes kumbki oma teed, või väsimatult teineteise hinge närinud.
Vaieldamatult suurimaks armastuslooks on minu jaoks hoopis 5 kuud kestnud suhtlemine, mis venis lõputuks saagaks. Sel ajal, kui see kestis, olin ma naeruväärselt õnnelik. See muutis mind täielikult. Muutis mind tugevamaks, alandlikumaks, väärikamaks. See andis mulle usu endasse ja oma võimetesse. Ma meenutan iga vestlust, pilku ja koos veedetud hetke ääretu heldimusega. Puhtalt objektiivselt võib tunduda, et tegemist ei olnud eduka armulooga. Kestvus oli minimaalne, kooseluni ei jõutud ja midagi muud käegakatsutavat see endaga kaasa ei toonud. Nagu mu lapsed ütleksid: total fail. Aga minu jaoks ei ole. See täitis oma eesmärki, seega edukas.
Seega, ma väidan, et mul on olnud kaks edukat suhet. Aga, kas ka armastust?
Jah, armsaid paarikesi, kes andunult teineteise silmadesse ja embustesse upuvad, võib olla kena vaadata. Mäletan kuidas värske abielupaarina bussipeatuses musitades, üks vanem proua õelalt kommenteeris, et amele oma boyfriendiga kusagil mujal. Mõtlesin siis ja mõtlen praegugi veel, et ilmselt polnud seda naist juba kaua suudeldud ning teiste inimeste õrnutsemine haavas teda hingepõhjani. Nüüd olen ise vaikselt samasse seisu jõudmas. Tahaks kõigile paarikestele, kes avalikus kohas eelmängu harjutavad, kisendada: get a room!
Ma näen enda ümber nii paljusid luhtunud armulugusid, et minu jaoks need, kes julgevad mingisugust afääri üldse alustada, on kas eriliselt naiivsed või lihtsalt hulljulged.
Aga siis hakkasin ma mõtlema, et mis üldse määrab armuloo edukuse? Kas abieluranda jõudmine? Koosoldud aastate arv? Või on see hoopis miski muu?
Ma arvan, et ma väga ei eksi, kui väidan, et enamike jaoks on õnneliku kooselu võrdkujuks eakas paarike, kes tänaval käsikäes jalutavad ja pingil istuvad. Eks see ole ka paljude salajane unistus, et ühel kenal päeval olla see paarike seal Kadrioru lossipargis kuldsete sügislehtede all. Meenub, kuidas ma ca 10 aastat tagasi, olles siis veel ametlikult abielus, ühele kenale paarikesele oma siirast imetlust avaldasin. Kui proua edasi liikus, hakkas härra kiiresti selgitama, et see polevatki algusest peale tema naine vaid hoopis ühe teise mehe oma ja ega elu temaga mingi meelakkumine pole. Mnjah, mitte et mul oleks vaja olnud seda kuulda, aga mõtlema pani küll. Kui õnnelikud need paarikesed seal pargis siis tegelikult ikkagi on? Ja kas on ka armastust? Vanemad inimesed näiteks ei kuule väga hästi, ehk on see põhjus, et nad omavahel suheldes nii lähestikku istuvad? Samuti pole vanurite tasakaal endine ja teise käest kinni hoitakse selleks, et tänaval mitte ümber kukkuda. Rääkimata mälust. Äkki nad hoiavad käest kinni, sest pärast 20 minutilist jalutuskäiku ei mäleta enam, kellega ta koos on ja kus ta üldse asub. Kainestav, kas pole? Seega, minu jaoks pole memme ja taadi pikk kooselu mingi armastuse etalon.
Püüdke nüüd toolilt mitte kummuli kukkuda, aga isiklikult leian, et minu 13 aastat kestnud abielu oli edukas. Enamuse sellest ajast saime oma abikaasaga hästi läbi. Me renoveerisime koos 2 kodu. Me kasvata(si)me inimesteks 4 vahvat poisikest. Lahutasime äärmiselt tsiviliseeritult, ei kakelnud laste, alimentide ega nänni pärast. Ilmselt võiksin selle baasil kirjutada bestselleri "How to divorce as grown-ups 101". Hea küll, see kooselu sai läbi. Aga kõik abielud saavad varem või hiljem otsa. Meie puhul lihtsalt, ei kogunetud peielaua taha. Ma ei arva, et meie abielu oleks olnud edukam, kui oleksime jäänud veel aastakümneteks kokku, kulgedes kumbki oma teed, või väsimatult teineteise hinge närinud.
Vaieldamatult suurimaks armastuslooks on minu jaoks hoopis 5 kuud kestnud suhtlemine, mis venis lõputuks saagaks. Sel ajal, kui see kestis, olin ma naeruväärselt õnnelik. See muutis mind täielikult. Muutis mind tugevamaks, alandlikumaks, väärikamaks. See andis mulle usu endasse ja oma võimetesse. Ma meenutan iga vestlust, pilku ja koos veedetud hetke ääretu heldimusega. Puhtalt objektiivselt võib tunduda, et tegemist ei olnud eduka armulooga. Kestvus oli minimaalne, kooseluni ei jõutud ja midagi muud käegakatsutavat see endaga kaasa ei toonud. Nagu mu lapsed ütleksid: total fail. Aga minu jaoks ei ole. See täitis oma eesmärki, seega edukas.
Seega, ma väidan, et mul on olnud kaks edukat suhet. Aga, kas ka armastust?
Ahh, ma arvan, et me oleme kõik juba geneetiliselt nii haiged, et ei suudagi kedagi ega midagi pikalt armastada.
VastaKustutaHullult tahaks vastu vaielda, aga paraku küünik minus nõuab, et ma nõustuksin :(.
Kustuta