Majandamisest

Põrkasin hiljuti kokku ühe oma sõbrannaga. Ta oli parasjagu oma õega poes ja ütles, et las õde ostab, tal nagunii raha pole. Teatud eas on see suhteliselt normaalne vastus. Aga kuskilt maalt muutub see imelikuks. Mitte, et mulle hirmsasti meeldiks teiste inimeste rahakottides tuuseldada, aga täna teen ma seda siiski.

 
Ütlen kohe algatuseks, et ega ma ise ka rahaga majandades kõige eeskujulikum näide pole. Ikka on ette tulnud aegu, mil kuu lõpus on kontol alla 10 euro ja lastele pole isegi 3 eurot klassi raha anda. See on piinlik ja praegu olen ma üsna rahul, et pole sellises olukorras ammu enam olnud. Loomulikult pole ma mingi rikas. Isegi keskklassiks ma oma peret ei liigitaks. Aga arved saavad makstud, lapsed riietatud ja korra aastas saab isegi väljamaal käidud. Seega, vaese üksikema kohta not too shabby.

Aga tulles tagasi sõbranna juurde. Tema puhul on nimelt tegemist kõrgharitud inimesega, kes töötab riigiasutuses. Lisaks on tal ka töötav abikaasa. Võib-olla olen ma siinkohal ebaõiglane, aga ma ei saa sellest aru. Siiralt. Kuidas on võimalik, et sa oled üle 40 aasta vana ja sul pole kuu lõpus raha, et mahlapakki osta? Või nagu ta ise ütles - eelmisel päeval hoidis pöidlaid peos, et koduni ikka kütust jätkuks.

Muidugi ei tea ma kõiki asjaolusid. Ma ei suhtle kõneall oleva sõbrannaga nii regulaarselt, et sellest ühest seigast mingisuguseid lõplikke järeldusi teha. Võib-olla oli neil vaja uus külmkapp osta. Või äkki nad planeerivad perereisi ja kõik raha on selle all. Ma ei tea ja see polegi minu asi.

Samas, see pole mingi erand. Olen ise erinevate inimeste blogisid lugedes sattunud nii ühe kui teise otsa, kes kirjeldab ülal mainitud olukordi ja nii kuust kuusse. Mulle tundub, et kui sa juba oled 40nendates ja ikka veel ei suuda ennast ära majandada, siis oled sa lootusetu juhtum. Kuidas sa mõtled oma lastele õpetada vastutustundlikku majandamist? Või kuidas sa mõtled oma vanemate eest hoolitseda, kui nad pensionile jäävad? Või oma laste eest, kui nad ülikooli lähevad?

No ja siis Mallukas kirjutas, kuidas ta tahaks oma tasuta raha kellelegi anda, kui nad ilusasti põhjendada oskavad, et miks just nemad seda kõige rohkem vajavad. Loomulikult oli seal umbes must miljon kommentaari. Ja milleks inimesed raha vajavad? Söögiks, riieteks, jõulukinkideks. Kuidas nii, ma küsin, kuidas nii? Või olen ma tõesti nii rumal, et ei saa aru? Kas ma olen tõesti erand omasuguste seas?


Mulle öeldakse kogu aeg, et mul on vedanud. Kui mul on tõesti vedanud, siis mul on väga kahju. Mul on väga kurb. Sest, ma loobuks sellest oma õnnest. Ma arvan, et kui hästi majandada, siis seda jaguks päris mitmele perele.

Ma mõtlen praegu oma emale. Ta on lesk. Tagasihoidliku hariduse ja sissetulekuga. Ja ometi on tal alati mingid säästud. Ta leiab võimaluse oma lapselastele kommi ja taskuraha kinkida. Ta käib nii massööri kui hambaarsti juures. Kui ma oleks tema, siis alustaksin keskealistele suunatud majandusalaste koolitustega. Ja mitte raha eest, vaid heast südamest. Sest, nad vajavad seda, hädasti.

Kommentaarid