Mina olen kõige tähtsam

Kui ma Rohanit sünnitama läksin, olid valud juba alanud. Aga kuigi me haiglasse jõudsime juba hommikul kell 10, siis ilmavalgust nägi põnn alles kell kuus õhtul. Alguses oli kõik justkui normaalne, valud olid, avatus oli, aga ühel hetkel lõppes kõik ära. Nagu kraan oleks kinni keeratud. Polnud enam ühtegi valu. Teadagi olid mul kogu selle aja ka mingid monitorid küljes, mis tuhusid ja tite südamelööke mõõtsid. Kummaline oli, et kui minul olid tuhud, siis beebi südamelöökide sagedus langes 60 peale (kõhubeebi normaalne südamelöökide arv on 140-160 lööki minutis, kes ei teadnud). Eks see arstides mingeid häirekellasid tekitas ja nii kui mul tuhud lakkasid, siis hakkasid tegutsema. Tulid mitmekesi. Kõigepealt kisti mingi hiiglasliku rõveda metallist konksuga lootekott katki ja laps vajus peaga lõpuks sinna, kus ta olema pidi. Ei midagi. Minu keha oli üles öelnud. Selle peale ämmaemand ütles, et okei, nüüd loeme kolmeni - sina pressi, tema lükkab ja mina tõmban. Nii see minu pesamuna siia ilma sündis.


Rohanil oli sündides nabanöör kaks korda ümber kaela ja selles oli sõlm sees. Selle tõttu oli Rohan üleni lillakassinine ja tema esimene Apgari hinne oli 2. Teine hinne oli õnneks 8. Rohan jäi ellu. Aga seda, mis hiljem tuli, ei osanud ma oodata.

Hiljem tuli see, et kõik arenguetapid tulid poisile raskemalt ja tunduvalt hiljem, kui normaalseks loetakse. Esimesel eluaastal ei peeta seda nii suureks asjaks. Noh, hakkab paar kuud hiljem pöörama ja roomama, so what. Aga kui ta ka pärast esimest sünnipäeva polnud veel huvitatud toas ring liikumisest ja esimestest sõnadest võisin ainult unistada, siis hakkas perearst reageerima. Saatis meid teraapiasse ja logopeedile. Eks me abi saime. Tulid sammud ja tulid ka sõnad. Raskelt, aga tulid.

Suurem katsumus ootas mind lasteaias. Ma kuulsin ikka väga tihti seda, kui ebanormaalne, alaarenenud, puudega ja düsfunktsionaalne laps mul on. Rohanile selles lasteaias ei meeldinud ka. Kuigi ta käis seal kaks aastat, ei harjunudki ta seal.


Märkamatult sai ta seitsmeseks ja oleks pidanud kooli minema, aga noh, ei olnud kooliküps. Õnneks uues lasteaias olid ka õpetajad toetavamad ja poiss arenes kiiresti. Siiski mitte piisavalt kiiresti. Komisjon otsustas anda koolipikendust. Sellega kaasnesid ka igasugused eriarstide visiidid. Kuigi ma oma südames alati teadsin, siiski oli hea kuulda, et mul ei ole arengupeetusega last, lihtsalt tal on vaja rohkem aega.

Kui ta lõpuks kooli läks, kartsin ma väga. Kartsin, kuidas suhtuvad õpetajad ja klassikaaslased. Kas tema väike hing peab vastu mõnitamisele ja alandusele, mis teda võib tabada? Kolm kuud peale kooli algust, kutsus Rohani klassijuhataja mind vestlusele. Sinna tuli ka kooli logopeed. Ütleme nii, et igasuguseid sõnu tuli. Tuli: erikool, puue, düsleksia, düsgraafia, raske laps ja keskendumishäired. Kuna ma olin seda sama juttu juba lasteaiast saadik kuulnud, siis ei ehmatanud ma selle peale. Vastik oli küll, aga ma pole nõus oma last erikooli saatma, sest ma kardan. Kardan, et kui ta pannakse keskkonda, kus temalt ei nõuta ega oodata midagi ning tähistatakse keskpärasust, siis ei arene ta enam üldse ja ta mandub täiesti. Selgitasin rahulikult klassijuhatajale Rohani sünnilugu ning muid aspekte, mis tema arenemisele on kaikaid kodaratesse visanud. Õnneks oli hea südamega ja vastutulelik inimene. Leppisime kokku, et proovime. Proovime esimese klassi ära lõpetada ja siis vaatame.

Esimese klassi Rohan lõpetas. Hetkel käib teist. Esimese klassi lõpuks sai isegi lugemise selgeks. Jah, tal on koolis raske. Väga. Ja mul on raske, sest ma õpin temaga iga õhtu vähemalt tunni või kaks. Tema hinded ei ole suurepärased, arvestades seda mahtu, mis õppimisele kulub. Ta saab hakkama. Ta on keskmine. Ta peab elu eest pingutama, et kolme miinust saada. Kui ta üks kord etteütluse eest 5 sai, olin ma pisarateni liigutatud.


Seega, vahel ma mõtlen, et kas see oli minust isekas? Isekas panna haridustöötajad nii lasteaias, kui ka koolis olukorda, kus nad peavad ühe lapse pärast palju rohkem pingutama, et tal hästi läheks. Sest lasteaia rühmad on suured, lapsi on palju. Klassid on suured, lapsi on palju. Kõik ju tahavad, et nende võsuke saaks maksimaalselt tähelepanu. Kui ma viskan oma erivajadusega lapse 23 normaalse lapse hulka, siis on kindel, et kõik kannatavad. Kannatab pedagoog, kannatavad teised lapsed ja kindlasti kannatab ka see üks laps. Ja mille nimel? Sest ühel lapsevanemal on piisavalt suur ego, tahtejõud ja teadmised eesti vildakast haridussüsteemist ning põhiseadusest, et oma erivajadusega last vägisi tavakoolis hoida?

Niisiis ma küsin, kas ma pean ennast ja oma last olulisemaks ja tähtsamaks, kui teisi? Sest kui nüüd ebameeldivalt aus olla, siis ilmselt võidaks suurema hulk inimesi sellest, kui oleksin kõrvad lontis õpetajat kuulanud ja oma lapse kusagile Koplisse kõrgete müüridega kooli kupatanud, kus seinad on pehmed ja õpetajatel juuksed krunnis, et õpilastel oleks tülikam neid süüdata*.



* Kui mu õde mõned aastad tagasi eripedagoogikas bakalaureust tegi, käis ta kõneall olevas asutuses vaatluspraktikal. Ekskursiooni juht soovitas kõigil oma juukseid kinni hoida ja ettevaatlik olla, kuna hiljuti olid õpilased ühel õpetajal juuksed süüdanud.

Kommentaarid