Aja jälg

Kui ma olin 14 aastane, siis oli üks minu lemmikraamat "Tuulest viidud". Ma lugesin seda ikka ja uuesti. Minu meelest oli see geniaalne. See pakkus mulle olustikku, kauneid tualette, tugevaid karaktereid ja loomulikult kopaga romantikat. Aastad möödusid, ma abiellusin, sain lapsed ja kasvasin üles. Elasin ikka veel tundega, et "Tuulest viidud" on üks parimaid raamatuid. Kuni ma seda umbes 28 aastasena uuesti lugesin.

Ma olin pehmelt öeldes pettunud. See polnud enam see raamat. Kuigi ma mõistusega sain aru, et raamat oli sama ja sõnad raamatus samad, siis tunnet, mida loetu minus 14 aastat tagasi tekitas ma enam ei saanud.  See ei ole enam minu lemmik raamat ja uuesti seda lugeda ma ka ei soovi. See pole enam see.


Hiljuti ütles mu pikaaegne blogilugeja, et talle enam ei meeldi minu kirjutatu. Talle meeldivad pildid ja gifid mida kasutan, aga tekst minu postitustes on kuiv ja sapine. Muuhulgas ta ütles, et varem olid mu lood lõbusad ja sai kõhutäie naerda, nüüd enam mitte.

Alles mõned nädalad tagasi lugesin ise oma eelmist blogi mida pidasin 2013 -2015 aastatel. Jah, see oli endiselt minu blogi ja osad lood olid ka täiesti loetavad, või isegi naljakad. Aga üleüldine tase oli minu enda tagasihoidliku arvamuse järgi, nõrk. Tolleaegne lugeja ütles selle kohta hästi: lood ei ole ühtlase tasemega. Seega loogiline, et üleüldise pahna sisse sattusid ka mõned pärlid.


Tänasel päeval näen ma iga looga palju rohkem vaeva, kui siis. Siis olid paljud lood kirjutatud mingi emotsiooni põhjal ja tunnistan ausalt, et öösel ja joogise peaga. Nüüd kirjutan ma iga lugu päevi, kui mitte nädalaid. Näiteks praeguse seisuga on kolmandik mu postitustest poolikud, ehk vajavad veel kontrollimist, pilte, iva. Ma tahan, et igal mu lool oleks mingi mõte, mitte lihtsalt kirjutamiserõõm.

Seega, jah, mu lood on muutunud. Aga need on muutunud koos minuga ja on praegu palju rohkem minu moodi, kui viie aasta tagused postitused. Viis aastat tagasi oli lause "Ma lugesin su blogi" minu jaoks umbes sama hirmus, kui teise klassi õpilasele "Ma räägin su emale ära". Nüüd ma enam nii ei tunne. Vähemalt mitte iga kord.


Olgem ausad, kaks inimest ei saa kunagi lugeda ühte raamatut (või blogi) ja sealt täpselt sama asja välja lugeda (kui pole just tegemist seadusandlusega, või noh, juristid üritavad just sellega leiba teenida). Miks? Sest nende taust ja meeleseisund on erinevad. Ja tavaliselt on emotsioon, mida kirjutatu meis tekitab, see kuidas me lugemise ajahetkel iseennast loetu läbi peegeldame. Ehk, enne kui tuled väitma, et minu sõnad on huumorita ja sapised, siis astu samm tagasi ja vaata enda sisse.

Kommentaarid