Eestlase välimääraja

Olles üles kasvanud peres, kus põrkusid kaks kultuuri, tunnen sageli, et vaevlen rahvusliku identiteedikriisis. Ei ole ma päriselt eestlane, aga ka venelane mitte. (Venelane pole ma puhtalt geneetiliselt. Minu isa rääkis küll vene keelt, aga tema vanemad olid pärit kusagilt Uurali mäestikust ja välimuselt oli ta pigem mongoliidne, kui klassikaline slaavlane.) Aga noh, eestlaste jaoks pole see oluline, kui sa pole sinisilmne blond ja su esivanemad on idast, oled sa ikkagi venelane. Ja see polekski probleem, kui ma end venelastega kodus tunneksin. Aga ei, ma olen lõksus kahe kultuuri vahel. Pealtnäha saan osa mõlemast, aga tegelikult ei kuulu kumbagi.


Olen vahel õega seda teemat arutanud, kuid erinevalt minule ei näe ega tunne tema selles probleemi vaid hoopis unikaalset võimalust. Kuna ta on nagunii pigem maailmakodanik, siis ei ole temal rahvuslik kuulumisvajadus nii suur. Vastavalt olukorrale naerab eestlaste üle või ironiseerib slaavlasi. Ja tal on täielik õigus seda teha, sest kuna ta mõlemaid võrdselt esindab, siis ei saa keegi teda natsionalistiks kutsuda.

Mulle tundub, et mida vanemaks ma saan seda rohkem eestlastun, kohanen ümbruskonnaga. Nii kaua, kui inimesed mu eesnime ei kuule, võin vabalt teeselda, et kuulun ka nende hulka.


Näiteks suvel juhtus selline lugu, et üks poistest kaotas rahakoti ära, jälle. Paar nädalat hiljem helistati mulle politsei ja piirivalveametist, et keegi olla leidnud ja võime Rahumäele jaoskonda dokumentidele järele tulla. Läksime siis kutiga kohale ja võtsime järjekorra numbri, hoolimata sellest, et peale meie ei olnud seal kedagi ja vastuvõtukioskis oli ka ainult üks inimene, sest, noh, viisakad oleme. Ootasime siis seal oma järjekorda ja numbrikella helisedes teadsime, et ongi meie kord. Aga kae perra, üks teine meeskodanik oli sujuvalt juba seal asjatamas. Läksime siis poisiga tema kõrvale ja ootasin kannatlikult, sest mida ma ikka politseijaoskonnas kisan, ega ma mingi kriminaal pole.

Härra andis teenindajale oma dokumendid ja too hakkas neid uurima. Ma siis küsisin inimeselt, et kas tal oli number 967. Mees naeratab mulle põselohkudega, nagu ta oleks mingi kena noor mees ja mitte keskealine huligaan, kes just mulle järjekorras vahele trügis. Ütleb, et ta pole numbrit võtnudki, kuna nii vähe inimesi oli ootesaalis. Ütlesin, üldse mitte naeratades, et selleks see numbrijulla ju on, et oma kohta teada. Härra üritab edasi meeldiv olla ja naeratab elu eest. Küsib, et miks ma siis midagi ei öelnud. Vastasin, et ma olen ju eestlane - passiivselt agressiivne. Mees hakkas naerma. Mina endiselt mitte.


Ja kui vastuvõtu sekretär/politseinik tõi härra lohakalt täidetud avalduses ilmselged puudujäägid välja ja palus avaldus ümber kirjutada, olin ma eht-eestlaslikult kahjurõõmus kaaskodaniku ebaõnnestumise üle. Kui me jaoskonnast välja jalutasime seletasin uhkelt pojale, et nägid, mis just inimesega juhtus - instant karma!

Kommentaarid