Kaisukaru alias tapeet

Detsembris, kui kõik teised normaalsed lapsevanemad iga oma vaba hetke lastega veetsid, oli mul parasjagu magamistubades suuremat sorti remont käimas. Olin oma remondisaagaga jõudnud punkti, kus tuli vana tapeet seinalt kiskuda. Küsisin poistelt, et kes appi tahaks tulla. Nooremad tulid. Üks kiskus tapeeti ja teine korjas tükid kokku ja pani kilekotti. Lõbu laialt.

Koos seal niiviisi ragistades tekkis mul korraga deja vu hetk. Meenus, kuidas meil suur osa lapsepõlvest möödus sarnast tööd tehes. Praegu, kui ma meenutan, siis tundub, et me tegime vist igal aastal lastetoas remonti. Kuigi vaevalt, aga kes seda teab. Oli kuidas oli, aga ei meenuta ma seda kuidagi kibestusega. Päris põnev oli. No ja tundub, et generatsioon hiljem on see ikkagi põnev. Poisid ikka mõnuga ragistasid seal. Eriti tore oli neil veega seinu pritsida, et tapeet ikka kergemini lahti tuleks. Ja minul oli neist kõvasti abi. Lapstööjõud missugune, väiksed küünekesed tapeedi taga on ikka väga efektiivsed.

 
Remont sai läbi ja oli aeg ka magamistubade mööbel uuema vastu vahetada. See aeg saabus laupäeval. Esiteks oli vaja vana nari laiali lammutada ja siis uus kokku panna. Üldiselt on nii, et see tänapäeva mööbel on nii hõlpsasti kokkupandav, et abikäsi on tarvis ainult suuremate osade kokku monteerimisega, puhtalt jõu pärast. Asusime siis nr kolmega lammutama. Õigemini tema lammutas. Päris ise monteeris terve nari lahti. Ja küllaltki kiiresti. Uue panime 40 minutiga kokku, kuigi juhend väitis, et 2 inimest teevad seda tund aega. Kiitsin poisile takka, et me oleme nii profid, et võime nüüd mööblifirmasse tööle minna.

Ma olen alati olnud seda usku, et parimad vestlused lastega tekivad siis, kui ollakse ametis ühise projektiga. Olgu see šhoppamine, kokkamine või antud juhul siis mööbeldamine. Kuidagi mulle tundub, et see ühendab kaht inimest palju rohkem, kui vastakuti toolil istudes. Ja teismeliste puhul on selline "räägi mulle, mis tundeid see sinus tekitab" pinnimine juba eos läbikukkumisele määratud.


Aga, et mitte täiesti koletisena tunduda, siis vahel juhtub, et saame perena kokku ja ei teegi midagi praktilist, vaid mängime hoopis lauamänge. Pühapäeval mängisime Aliast. Sõna mida seletasin oli "Kaisukaru". Hakkasin siis rääkima, et tegemist on pehme mänguasjaga, mida lapsed armastavad endaga öösel voodisse kaasa võtta. Kolmas poeg hüüab üle teiste: "Tapeet!"

Ma olen selle remondiga vist liiale läinud.

Kommentaarid