Me kõik oleme näinud seda filmi, kus tagasihoidlik neiu saab suursündmuseks selga hingematvalt kauni kleidi, tänu millele pälvib vastassoo tähelepanu ja nad elavad õnnelikult aegade lõpuni. Moetööstus ei taha seda teile avaldada, aga see on täielik jama. Ilusaid kleite, klaaskingi ja üles seatud soenguid märkavad ainult teised naised ja gei mehed. Või noh, küll need mehed ka märkavad, aga muljet see neile ei avalda. Keerulised soengud, trukid, paelakesed, pitsid ja pärlitest nööbid mõjuvad meestele enamasti hirmuäratavalt. Peletavalt, mitte kutsuvalt.
Paar nädalat tagasi tegelesin kodus remondiga ja loomulikult olin vastavalt sündmusele riietatud. Mul on kunagisest ajast, kui ma circa 10 kilo raskem olin, sellised mugavad, väljaveninud põlvedega ja igatepidi siiruviirulised dressid. Sest vaadake, kui ma värvin, siis ma pole selline nunnu koduperenaine, kellel põsel paar tilka värvi, vallatu hobusesaba kuklas ja seljas abikaasa ruuduline fliissärk. Kui mina värvin, siis näen ma välja nagu peletis. Minu peal on alati rohkem värvi, kui objektil, mida ma parasjagu värviga katma peaks, juuksed on täis tolmu, pahtlit ja veel mingeid tundmatuid objekte. Nunnust on asi valgusaastate kaugusel.
Niisiis olles parasjagu väga mitteatraktiivne, kõlab koputus uksele. Ma jõudsin vaikselt palvetada, et ehk ma kuulsin valesti. Aga ei, kõlas uus koputus, seekord juba nõudlikum. Ma nüüd palvetasin valju häälega, "Isa taevas, tee nii, et seal poleks ühtegi kena meest!" Ei võetud mu anumist kuulda. Kogu hiilguses oli jälle see hästi lõhnav naaber. Noh, ja siis olin seal mina, kogu õuduses, nii väljast kui seest.
Naabrimehel tuju hea, räägib seal pikalt ja laialt mingit juttu, mida ma ei kuulanud, sest ma jälle palvetasin: "Tee nii, et ta kiiresti ära läheks." Ei läinud. Ma ei tea, kas ma kujutasin seda endale ette, või oli noormehel olukorra koomilisuse üle kohe iseäranis hea meel. Et asi veel hullem oleks, oli seal veel üks meessoost inimene. Õnneks mitte tuttav, aga noh, ikkagi halb.
Miks ma seda lugu räägin? Sest kui kohutav see olukord minu jaoks tol hetkel ja tagantjärele mõeldes ka polnud, ei paistnud see meessoost asjaosalisi üldse häirivat. Samas, kui ma olen vahel ennast ekstra lille löönud, siis pole ma vastassoo jaoks nii vastupandamatu olnud. See lugu tuletas mulle meelde, et kui kohtusin oma laste isaga, siis olin ma ka võrdlemisi sorakil. Sama juttu räägivad pea kõik mu tuttavad naisterahvad. Muinasjutulised kohtumised on peaasjalikult Hollywoodi leivanumber, millel on reaalsusega väga vähe tegemist. Kui te soovite end ilusaks teha, siis laske käia, lihtsalt meeste tähelepanu pälvimise eesmärgil pole mõtet vaeva näha.
P.S. minu remontimised on mõneks ajaks remonditud ja võin oma "kostüümi" laenata, kui mõnel on lantimisvarustust vaja.
Paar nädalat tagasi tegelesin kodus remondiga ja loomulikult olin vastavalt sündmusele riietatud. Mul on kunagisest ajast, kui ma circa 10 kilo raskem olin, sellised mugavad, väljaveninud põlvedega ja igatepidi siiruviirulised dressid. Sest vaadake, kui ma värvin, siis ma pole selline nunnu koduperenaine, kellel põsel paar tilka värvi, vallatu hobusesaba kuklas ja seljas abikaasa ruuduline fliissärk. Kui mina värvin, siis näen ma välja nagu peletis. Minu peal on alati rohkem värvi, kui objektil, mida ma parasjagu värviga katma peaks, juuksed on täis tolmu, pahtlit ja veel mingeid tundmatuid objekte. Nunnust on asi valgusaastate kaugusel.
Niisiis olles parasjagu väga mitteatraktiivne, kõlab koputus uksele. Ma jõudsin vaikselt palvetada, et ehk ma kuulsin valesti. Aga ei, kõlas uus koputus, seekord juba nõudlikum. Ma nüüd palvetasin valju häälega, "Isa taevas, tee nii, et seal poleks ühtegi kena meest!" Ei võetud mu anumist kuulda. Kogu hiilguses oli jälle see hästi lõhnav naaber. Noh, ja siis olin seal mina, kogu õuduses, nii väljast kui seest.
Naabrimehel tuju hea, räägib seal pikalt ja laialt mingit juttu, mida ma ei kuulanud, sest ma jälle palvetasin: "Tee nii, et ta kiiresti ära läheks." Ei läinud. Ma ei tea, kas ma kujutasin seda endale ette, või oli noormehel olukorra koomilisuse üle kohe iseäranis hea meel. Et asi veel hullem oleks, oli seal veel üks meessoost inimene. Õnneks mitte tuttav, aga noh, ikkagi halb.
Miks ma seda lugu räägin? Sest kui kohutav see olukord minu jaoks tol hetkel ja tagantjärele mõeldes ka polnud, ei paistnud see meessoost asjaosalisi üldse häirivat. Samas, kui ma olen vahel ennast ekstra lille löönud, siis pole ma vastassoo jaoks nii vastupandamatu olnud. See lugu tuletas mulle meelde, et kui kohtusin oma laste isaga, siis olin ma ka võrdlemisi sorakil. Sama juttu räägivad pea kõik mu tuttavad naisterahvad. Muinasjutulised kohtumised on peaasjalikult Hollywoodi leivanumber, millel on reaalsusega väga vähe tegemist. Kui te soovite end ilusaks teha, siis laske käia, lihtsalt meeste tähelepanu pälvimise eesmärgil pole mõtet vaeva näha.
P.S. minu remontimised on mõneks ajaks remonditud ja võin oma "kostüümi" laenata, kui mõnel on lantimisvarustust vaja.
Seda ütles mulle üks klassivend 7. klassis: see pole tähtis, mis tüdrukul seljas on, vaid see, mis ilme ta näol on :) ehk siis, et kõik tahavad vallatute tüdrukutega suhelda.
VastaKustutaSeda ma usun, et sa juba seitsmendas klassis poiste päid hullutasid :D.
Kustuta