Kes kardab Virginia Woolfi?

Nagu igal reedel, pärast meeli erutavat ja vaimu turgutavat tantsutrenni, saime õega minu juure kokku ja arutasime vana head meeste-naiste teemat. Mu õde nimelt väitis, et tal on vaatamata kõigile plussidele (ilus, tark ja suurepärane) raskusi mehe leidmisega, sest ta on liiga edukas. Liiga ilus, tark ja iseseisev. Ütlesin talle, mida ma sellest tegelikult arvan. Et see on jama, mida üksikud naised enda lohutuseks üksteisele ütlevad. Umbes nagu inetud räägivad sisemisest ilust, või nii.

See müüt on levinud naiste seas aastakümneid, kui mitte sajandeid. Ühe jalaga oleme me jõudnud tulevikku, aga osa meist elab ikka veel arhailises ühiskonnas, kus naise koht on köögis ja mehed käivad mammuteid jahtimas. Äkki lõpetaks selle stereotüübi nüüd ära? Ammu enam ei saa inimesi klassidesse suruda ja teha lihtsameelseid järeldusi kellegi kohta.


Inimesed, kes sellist käojuttu ajavad, elavad mingisuguses alternatiivses universumis, kus mehed on machod ja naised ullikesed.  Suurem enamus minu abielus sõbrannasid on väga tugevad naised. Ilusad, edukad, vaimukad ja intelligentsed. Mitte kuidagi ei väändu keel neid saamatuteks ja nõrgukesteks kutsuma. Samas kui mõned minu vallalistest sõbrannadest on just sellised õrnakesed ja äpukesed, kes kiljuvad ämblikke nähes ja vajavad elektripirni vahetamiseks kõrvalist abi.

Mulle tundub, et mehed ei taha juba ammu enda kõrval näha ilusat nipsasjakest, millel erilist kasutust ei ole. Mehed väärtustavad seadmeid, mis säästavad nende aeg ja raha, on pealtnäha meeldivad ja mis ei tee väga suurt müra. Samad põhimõtted kehtivad ka elukaaslase valikul. Kui naine on ise asjalik, suudab iseseisvalt eluga hakkama saada ja ei nääguta, siis tõenäoliselt leiab ta ka abikaasa. Kui ta eelmainitut pole, siis ta peab ikka jõhkralt ilus olema või leidma mehe, kellel pole kuigi terav silmanägemine.

Samas, ma pean tunnistama, et iga reegli puhul on erand. Naised, kes on füüsiliselt väga tugevad, võivad tõepoolest mehi eemale peletada. Endal on ka hirmus vaadata, kui naisel on biitseps punnis ja veenid tukslevad kaelal.



Aga ega mu õde siis, vaikselt veini rüübates, mulle vastust võlgu ei jäänud. Ütles, et oli vennaga rääkinud samal teemal ja meie ühine vennaraas oli tema silmad avanud ning öelnud, et näiteks tema mehena ei julgeks õele, kui naisele läheneda. Sest tal on raske iseloom. Ja see raske iseloom seisneb selles, et mu õde teab täpselt mida ta tahab ja pole valmis hinnaalandusteks. Mingil kummalisel põhjusel mõjub see hirmuäratavalt. Ma pean tunnistama, et see on üsna intrigeeriv. Aga see pole minu jaoks piisav argument. See on ju ainult üks mees ja tema arvamus.

Sest nii palju, kui mina meeste mõttemaailma arvan teadvat, tundub mulle, et mehed otsivad elus väljakutseid ja üldse mitte lihtsaid väljapääse. Näiteks ei ole nad naistest, kes end pakuvad sugugi huvitatud ning ei suuda kuidagi loobuda indiviididest, keda tuleb võluda ja taga ajada.

Kuidas teie kogemused on, kas enda või tutvusringkonna omad, kas mehed valivad teadlikult enda kõrvale naise, keda on lihtne taltsutada ja hoiavad niinimetatud tugevatest naistest eemale? Või on see, nagu ma sisimas kahtlustan, üks paljudest müütidest, millest ei taheta loobuda?


Kommentaarid

Postita kommentaar