Kuus kuud tingimisi

Möödunud laupäeval koristasin poiste tuba. See oli kõik seotud uue nari kokku monteerimise ja voodipesude vahetamisega. Üldiselt ma teadlikult väldin lastetoa koristamist. See on üks minu kasvatusnippe. Aga aegajalt teen ma siiski tiiru peale ja likvideerin suuremad lollused. Niisiis, sorteerisin poiste sahtleid ja kooliasju. Mina ei tea kuidas teie lapsed on, aga minu omadel on kalduvus kõik vanad kontrolltööd ja töövihikud, kommipaberid ja tühjad nätsupakid, alles hoida.


Neid ma siis sorteerisin seal. Ja pisipõnni asjade hulgast leidsin kahtlaselt ilusa matemaatika töövihiku. Kahtlane oli asi juba sellepärast, et sellel olid kilekaaned ümber. Ja lisaks veel tütarlapse nimi peal. Korraks sattusin segadusse, sest poisi töövihik oli ka sealsamas. No mina oma emaliku loogikaga mõtlesin, et äkki pinginaaber laenas, et poiss saaks tema pealt lahendust õppida. Ma tean, te pole juba ammu midagi nii idiootset lugenud. Milline teise klassi laps laenab oma töövihikut? Ja kui rasked need tehted seal olla saavad, et laenamine üldse vajalik peaks olema? Aga minu järgmine loogiline selgitus oli, et ju kogemata sattus. Noh teadagi, laste värk. Sipsivad seal ringi, kõigi asjad on suhteliselt samasugused ja enamik ajast ei saa nad üldse aru, kes nad on ja millega tegelevad.

Ütlesin poisile, et viigu esmaspäeval tüdrukule töövihik tagasi, sest see kindlasti paanikas ja otsib seda. Midagi Rohan vastas ka sellepeale ja minu jaoks oli teema ammendatud.

Suur oli minu üllatus, kui ma kolmapäeval kodus jälle seda võõrast töövihikut nägin. Nüüd olin juba kurjem. Võtsin kuti ette, et miks see asi ikka veel siin on, kui me juba saime ju kokkuleppele, et võõras asi tuleb tagastada. Rohan on mul selline klassikaline lumehelbeke. Kui keegi juba vaatab teda kurja pilguga, siis ta tõmbub kokku nagu auster ja hakkab hüsteeriliselt nutma. Ei! Tema ei vii seda asja kusagile ja kooli enam ei lähe ja üldse tapab ennast ära (mäletate veel seda lugu?) Kuna ta minu jaoks tühise asja peale, nii valulikult reageeris, võisin ainult järeldada, et neil on seda kadunud töövihiku juhtumit klassis arutatud. Ja kui ma ütlen arutatud, siis ma mõtlen, et ilmselt oli läbiotsimine, süüdistused ja ülekuulamised. Tõmbasin tuure veidi tagasi ja ütlesin, et asi pole nii hull, vii vihik õpetaja kätte, ma ise helistan hommikul enne tundide algus, selgitan olukorda ja kompenseerin tütarlapse vanematele uue töövihiku kulud.


Hommikul helistasin klassijuhatajale, rääkisin loo nii nagu oli ja palusin neiu vanemate telefoninumbrit. Õpetaja oli väga mõistev ja sõbralik, sai poisist aru ja andis kontakti. Lubas koolis asjaga delikaatselt tegeleda. Mida ta ka tegi, nagu ma õhtul poisi käest kuulsin.

Helistasin siis tollele emale ja selgitasin lühidalt juhtunut. Ema tundus suures segaduses olevat. Kujutan ette, et neil võis seal kodus ka omaette pahandus olla ja ilmselt ka pisaraid ja häälekamaid sõnavõtte. Eks vanemad on suures plaanis ikka sarnased. Ütlesin, siis et mis asjus ma üldse helistasin ja rõhutasin, et tegemist polnud kindlasti pahatahtliku teoga, sest poisil on enda töövihik ju täiesti olemas ja mingit vajadust tal teise õpilase asjade järele ei ole. Hääl telefoni otsas oli äärmiselt umbusklik, aga oma kontonumbri ta mulle hiljem siiski andis.

Ma ei hakka keerutama, kogu lugu oli suhteliselt vastik. Siiani pole ma kunagi arvanud, et mu lastel võiks olla näppamise komme. Ei ole tihti võõraid mänguasju kodust leidnud ja kui olengi, siis on nende päritolu ka kiiresti välja tulnud. Lapsed ikka vahetavad omavahel asju. Ja kui see mõnele lapsevanemale pole sobinud, siis on ka see lahenduse leidnud. Aga isegi kui... kas ma peaksin tõesti uskuma, et mu laps näeb võõras töövihikus vastupandamatut kiusatust see endale koju tuua? Me räägime töövihikust, mitte mõnest ägedast vidinast. Või on varas varastatava objekti suhtes ükskõikne ja ainus mis teda motiveerib on varastamiserõõm? Sest ma võin muidugi eksida, aga kogu kõnelus selle emaga jättis mulle hinge tunde, et ta peab minu last ja tõenäoliselt mind ennastki, vargaks, petiseks ja kaabakaks.


Vanim poeg ütles mulle kogu loo kokkuvõtteks, et milleks üldse töövihiku tagastamisega vaeva näha? Sellega oli küll nõus, et kaotatu eest tuleb kompensatsiooni pakkuda, aga kellele ikka kaht töövihikut vaja läheb? Ma arvan, et siin oli minu jaoks võimalus emana anda õppetund oma lapsele. Et õigesti käitumine võib olla ebameeldiv ja hirmus, aga seda tuleb ikkagi teha, et säiliks puhas südametunnistus ja ausa inimese maine, mis on oma olemuselt palju väärtuslikum, kui mis iganes muud väärt omadused, mida sa endaga kaasas kannad.

Kommentaarid