Olla või mitte olla? See on küsimus!

Minu kõige suuremad konfliktid teiste inimestega, saavad alguse sellest, kui ma ei käitu vastavalt sellele, mida minult oodatakse. Inimesed näivad liigagi hästi teadvat, mida ma peaksin tegema, kuidas olema ja millest mõtlema. Probleem on selles, et ma tean ka kõike seda väga hästi, aga tavaliselt meeldib mulle hoopis teisiti toimida. Ma olen nagu näitlejanna, kellele on roll antud, aga kes iga kord lavale astudes erinevat karakterit etendab.


Näiteks eelmisel nädalal oli minu repertuaaris oma kümmekond rollisooritust. Muuhulgas olin ma esmaspäeval Laiskvorst, kes terve päev pidžaamas ringi aeles, krõpsu sõi ja telekast filme vaatas. Teisipäeval olin ma juba veidi korralikum, mängisin Body Pumpi Treenerit. Nädala keskpaigaks olin omandanud Sisekujundaja rolli - värvisin lage, kleepisin tapeeti ja kinnitasin liiste. Neljapäeval näitlesin Peent Daami, kes sõbranjega kauneid kunste käib nautimas. Reedel etendasin Lõtvade Elukommetega Naisterahvast (jah, see on vihje tantsutrennile, millest osa võtsin ja teistele näitamiseks salvestasin). Laupäeval olin korralik Pereema, kes oma lastele koob ja vaaritab ning nendega lauamänge mängib. Ja nagu selgus, siis pühapäeval jõudsin üles astuda ka Maniakaalse Ahistaja rollis.

Ma mõtlen, et kui Ita Ever Draamateatrilaval nädala jooksul kõik eeltoodud osad ette kannaks, siis publik aplodeeriks, austajad tooksid sülemitega lilli ja kriitikud ülistaksid taevani. No seda ainult siis, kui kõik oleks varem kokkulepitud ja inimesed oleksid toimuvaga kursis.

Minu puhul on nii, et inimesed näevad mind pigem karakternäitlejana, mitte vabakutselisena. Inimesed tahavad mind näha Ema rollis. Punkt. Kõik, mis sellest karakterist väljaspool, mõjub minu puhul nagu härjale punase rätiku lehvitamisena. Aga ma ei jaksa seda rolli enam mängida. Kunagi mängisin seda kogu raha eest ja mul on vaja muutust. Ma oleksin kohutavalt tänulik, kui mul lastaks sellel elunäitelaval mängida just neid rolle, mis mulle parasjagu väljakutset pakuvad ja südamelähedasena tunduvad. Mõelge, kui Ita Ever olekski elu lõpuni rahuldunud Nukitsamehes Moori mängimisega. Kas oleks ta siis sama armastatud ja hinnatud näitlejanna? Või kas oleks õiglane käia Ita näidenditel ning iga kord, kui ta astub üles, pahandada, solvuda ja kritiseerida, et miks ta ikkagi Moor ei ole? Enamikele ei tuleks see pähegi.


Miks siis, ma küsin, on teil nii raske mind sama austuse vääriliselt kohelda? Lubage mul areneda ja näidata teile, et ma saan ka teiste rollidega hakkama. Meeldib see teile või mitte, aga ma ei ole andeka kirjaniku fantaasia vili. Ma olen päris inimene, kellele on antud elus etendada lugematuid rolle - mõnes olen ma edukam ja mõnes vähem. Ükski nendest rollidest ei defineeri mind, need on killud tervikust. Pole minu süü, kui te olete armunud mõnda minu rolli ja soovite, et ma sellest kunagi välja ei astuks. Ma ise armastan kõiki oma rolle ja esitan neid suurima naudinguga. Palun laske mul.


Kommentaarid