Piisad karikas

Ma ei tea kuidas teil, aga minu aasta on siiani täiesti hullumeelne olnud. Kuigi täna on alles kaheteistkümnes kuupäev, siis ma ei jõua ära oodata, millal see aasta juba läbi saaks või siis keegi võiks teha mingi rebooti ja äkki oleks võimalik aastale 2018 kuidagi teisiti läheneda. Ei, midagi hirmsat ja kohutavat polegi juhtunud, aga lihtsalt väiksed asjad on kogunenud ja tulemuseks on see, et eile lõi mu plokikaane pealt ja hirmsat moodi tuli auru välja.


Juba eelmisest nädalast vaikselt pinged kogunevad. Kuigi mul on elu kõige mõttetum töö, selles mõttes, et minust reaalselt absoluutselt midagi ei sõltu ja samahästi võiks minu asemel istuda üks korralikult treenitud, mähkmetes šimpans, siis viimase kahe nädala jooksul olen ma kuulnud ainult etteheiteid. Ja see on muutunud juba kohutavalt väsitavaks. Muuhulgas sain ma sõimu selle eest, et ma puhkuse ajal töötelefonile ei vastanud (sest inimestel oli vaja mulle hädasti head vana-aasta lõppu soovida ja nad said pahaseks, kui ma telefoni ei võtnud), et minu kolleegid ei tee piisavalt kiiresti tööd (jep, I know) ja et koostööpartnerid on lollid, laisad ja lohakad. Kõige krooniks küsiti eile mult, et kas ma üldse enam tunnen oma töö vastu huvi. Nagu ausalt, laske juba lahti, see if I care. Õnneks mu otsene juht on vana rahu ise ja oskab mind maandada.

Siis veel mingid inimesed tulid mulle ütlema, et mida ma võin ja mida ei tohi sotsiaalmeedias postitada. Lihtsalt laske mul rahus oma elu rikkuda, eks. Mina, erinevalt teistest blogijatest, pole siin endale vähemalt kuue tuhande eest trahve autoriõiguste rikkumise eest välja kirjutanud, eksole.

Lisaks ma veel avastasin, et detsembri viimase nädala jooksul olen suutnud ennast peaaegu kuuekümne kiloseks (jälle) süüa ja see on juba hoopis teisel tasandil masendav.

Kolmapäeval sain spordiklubis koristaja käest riielda, et ma julgesin tema puhtaks pestud põranda peale oma poriste saabastega kõndida. Mu õde sai möödunud sügisel samas klubis (ma eeldan, et) sama koristaja käest suht sama asja eest möliseda, seega suure šokina see ei tulnud, aga ega see ülemäära õnnelikuks mind ka ei teinud. Nagu, tea oma kohta, naine! (Muide, ma üldse ei suhtu koristajatesse halvasti. Mu ema on koristaja, meil töö juures on koristaja, kes mulle igal tööpäeva hommikul ütleb, kui ilus ma olen. Lisaks, mitte väga kauges minevikus laekus minu igakuine sissetulek ettevõttest Sol Puhastus. Seega, ma ei pea ennast kuidagi paremaks. Aga sellist sõimu ma polnud ikkagi ära teeninud.)


Niisiis eile, kui kõik see oli minus kogunenud (liitke sinna veel nädala jagu magamata öid), helistas kolmanda poja klassijuhataja. Ma ei tea kuidas, aga sellel naisel on kohe eriline oskus tabada mind kõige ebasobivamal hetkel (ühistranspordis, kassajärjekorras, riietuskabiinis). Seega, poiss eksole, ei läinud õpetajaga Energia keskusesse ekskursioonile. Ja veel teisi asju oli ka. Kuna ma olin ennast jõudnud siin blogis kõigi kooliväliste tegevuste maksumusega üles kütta, siis küsisin vastu, et mis värk selle teatriga tookord oli, et kas õpetajal oli raske siis õpilased kooli juurest kokku koguda ja teha kindlaks, et kõik ikka jõuavad teatrisse. Pedagoog vastab, et aga kõik ju teavad, kus Baltijaam asub. No ilmselgelt KÕIK ei tea. Ja kui väljasõit võetakse ette õppetegevuse raames, siis kas ei lasu haridustöötajal vastutus tagada kõigi hoolealuste turvalisus ja kohalolek?

Kui ma veel lisasin, et see pole ka minu meelest päris õige, et sellised teatrikülastused muudetakse kohustuslikuks, öeldi mulle, et aga õppekava näeb ette. Ma siis sõnasin, et minu teada on meil Eesti Vabariigis kuni keskkooli lõpuni tasuta haridus. Õpetaja selle peale - aga see aitab lastel kirjandeid kirjutada. Hmm, huvitav, ma ka käisin kunagi koolis ja meie õps ei vedanud meid never ever kusagile teatrisse ja loomaaeda, sellegipoolest saime kirjandeid kirjutatud. Tahate öelda, et pedagoogide tase on viimase kahekümne aastaga nii maha käinud, et klassikaliste võtetega enam kirjandite kirjutamist ära ei õpita? (No mõistagi, ei tulnud mul see õigel ajal meelde, vaid alles pärast. Don't you hate it when that happens?)

Kui ma lõpuks koju jõudsin, aurasin pühast vihast üleni. Siis said kõik naabrid teada kui kuri ma olen. Kõige kurvem kogu loo juures on see, et ma juba praegu tunnen, et see polnud lagi. Millegi halva eelaimdus on sees. (Näiteks täna hommikul avastasin, et keegi pärdikutest oli mu banaanid ära söönud.) Ilmselt kui see karikas lõpuks täitub, siis ma lihtsalt värisen kusagil nurgas, silmad vees ja ei saa piuksugi suust.


Mis selliste puhkude korral minu jaoks müstikaks jääb, on see, et miks ma otsustan keskenduda negatiivsele? Sest seda ma just teen. Kui ma tooksin välja mõned positiivsed asjad, mis kahe nädala jooksul juhtunud on, siis neid on rohkem ja need on olnud kaalukamad. (Magamistubade remont sai valmis, tellisin poistele uue nari ja endale lõpuks ultra ilusa voodi (usute, et ma olen viimased 4,5 aastat põranda peal maganud? Saate nüüd isegi aru, miks mul unehäired on), võtsin kaalust 2,5 kilo alla (juhuu!), üks täiesti võõras neiu saunas ütles, et loeb mu blogi, sest tema endine klassiõde kunagi laikis mu postitust, sain vanimale pojale (sellele 191cm pikkusele) kaks paari teksaspükse ja veel supersoodsa hinnaga, pesin aknad ära (sest ma mõtlesin, et kui ma siin naabrite kallal pesemata klaaside pärast ilgun, siis võiks ju ise eeskuju näidata) ja see nunnu kutt trennist täiega naeratas mulle kolmapäeval.)

Nii et, kui ma tohiks paluda, siis see karikas võiks juba täiega hakata üle ajama, sest pärast seda saabub mõnus rahu. Ma tahaks praegu seda rahu. Kohe väga.

Kommentaarid