Mul on üks sõbranna, kes pidevalt ehitab midagi. Vaatab You Tubeist õppefilmi ja valab põrandat, paigaldab kahhelplaate ja puurib seinu. Olen temaga paar korda koos ehituspoodi sattunud ja ihusilmaga tunnistanud, kuidas muidu igati meestepõlglik lõõmav punapea, muutub taltsaks kiisupojaks ja soojalt nurrudes, meestele alt üles vaadates, riiulite vahel abi palub. Vahel ma mõtlen, et äkki ta sellepärast teebki kodus pidevalt remonti, et tal oleks põhjust ehituspoes meestele külge lüüa.
Töö juures käib meil ehitus. Reeglina hoian mina sellest eemale ja ülemus tegeleb nii tööjõu kui tarviliku materjali hankimisega. See sobib nii talle, kui mulle. Aga mõnikord juhtub, et ülemus on puhkusel või lausa haige ja siis pean ma enda mullist välja astuma ja tegema seda, mis vajab tegemist. Seetõttu tuli mul ette võtta ekskursioon Espaki. Pidin ostma kipsinoale uued terad, kruve, puuriotsi ja muid ehitustarvikuid. Muuga sain kenasti hakkama, aga mul on alati nende kruvidega jube peavalu. Kuidas valida õiget suurust? Millele see kinnitub - puit, metall, kips? Millise peaga see peab olema - rist, lapik, kuusnurk? Ja kui palju neid vaja on?
Tavaliselt võtan kõik vajalikud kruvid kaasa ja hakkan siis ükshaaval letist uurima. Sattusin viimati ühe blondi poisi juurde. Ta juba siis piilus mind, kui alles eelmist klienti teenindas. Kui minu järjekord saabus ja ma oma kruvi näitasin, siis naeratas. Noh, kas see just päriselt naeratus oli, pigem selline veidi üleolev irve. Võttis mu kruvi ja läks otsima. Leidis. Aga ütles, et pea pole mitte ristpea vaid see teine. Ma küsisin, et äkki ikkagi kusagil on, sest ma juba tean meie töötajaid ja kuidas nad kiunuma hakkavad, kui ma vale peaga kruvid toon. Kutt otsib ja uurib, kehitab õlgu ja tõdeb, et ikka pole üldse. Ise samal ajal ikka veel muiates. Ütlesin, et mulle tundub, et tal on lausa hea meel selle üle, et neid pole. Vastab, et hea meel pole, aga naerab edasi.
Ütleb mulle, et küsigu ma töömeestelt üle, et kas nende teiste peadega kohe üldse ei kõlba. No ei saa küsida, sest töötaja on kurt ja suhtleme temaga üldse kehakeele abil. Ohkan ja ütlen, et noh, kui üldse ei ole, siis ma ju pean need võtma. Poiss ütleb, et kui kohe üldse ei sobi, siis saab tagasi tuua ja ümber vahetada. Noh, seegi lohutus. Ütlen, et võtan siis karbi. Pole karbis, ainult tüki kaupa. No mis pood see on selline, aru maisaa.
Seda janti oli juba pikemat aega ka üks teine meeskodanik muiates pealt vaadanud. Neil kahel oli kindlasti jube lõbus minu teadmatuse üle irvitada. Tehku klubi või midagi! Helkurvestis mees oli esialgu minust vasakul pool, aga kui ma ikka nende kruvipeade üle kemplesin, siis lähenes ta poesellile ja oli ühel hetkel hoopis paremat kätt. Ju tal oli kiire ja tüdinenud sellest ootamisest ja mõtles, et saab mõttejõuga asjade kulgemise käiku kiirendada.
Lõpuks kui müüja mu kruve kaalus, vaatas meesisik mu poole ja uuris, et mida ma nende kruvidega kinnitada suvatsen? Noh, ma ei kinnita midagi, töötajad kinnitavad. Ei, no sellest oli ta aru saanud küll, aga siiski mida? Vastasin, et ripplaeplaatide karkassi. Mees küsib, et kas neid on siis vaja kinnitada või? Selle peale jäi kaalupoiss ka pidama ja vaatas meest, siis vaatas mind. Noh, et äkki mul polegi ikkagi neid õnnetuid kruve vaja? Ma siis üritasin üsna veendunult edasi seletada, et aga kuidas need ripplaeplaadid sinna lakke siis jäävad, kui karkassi pole? Ja pealegi, meil selline keeruline lagi, 45 kraadise nurga all, eksole. Müüja jätkas kruvidega kolistamist.
Hakkasin selle absurdikomöödia peale itsitama, ütlesin vabandavalt, et ma tunnen ennast nagu viimane idikas, kes üldse maailma asjadest midagi ei tea. Helkurvest lausus lohutavalt, et eks nii õpibki, kui proovib. Sain oma kruvid ja tegin, et ma autosse peitu sain. Parklast välja ukerdades nägin veel seda Vestimeest. Naeratas mulle. Ilmselt mõtles, et loll küll, aga vähemalt ilus vaadata.
Teadagi sain ma õiendada, et kruvid on vale peaga ja ühed olid veel pool sentimeetrit liiga lühikesed ka. Teate kui hirmus on kurdi mehe käest õiendada saada? Oh see vaikiv etteheide, mis sealt tuleb! Solvunud pearaputus, mis mõjub laastavamalt, kui mistahes karjumine. Ülemus võiks juba terveks saada ja nende kruvidega ise jännata.
Töö juures käib meil ehitus. Reeglina hoian mina sellest eemale ja ülemus tegeleb nii tööjõu kui tarviliku materjali hankimisega. See sobib nii talle, kui mulle. Aga mõnikord juhtub, et ülemus on puhkusel või lausa haige ja siis pean ma enda mullist välja astuma ja tegema seda, mis vajab tegemist. Seetõttu tuli mul ette võtta ekskursioon Espaki. Pidin ostma kipsinoale uued terad, kruve, puuriotsi ja muid ehitustarvikuid. Muuga sain kenasti hakkama, aga mul on alati nende kruvidega jube peavalu. Kuidas valida õiget suurust? Millele see kinnitub - puit, metall, kips? Millise peaga see peab olema - rist, lapik, kuusnurk? Ja kui palju neid vaja on?
Tavaliselt võtan kõik vajalikud kruvid kaasa ja hakkan siis ükshaaval letist uurima. Sattusin viimati ühe blondi poisi juurde. Ta juba siis piilus mind, kui alles eelmist klienti teenindas. Kui minu järjekord saabus ja ma oma kruvi näitasin, siis naeratas. Noh, kas see just päriselt naeratus oli, pigem selline veidi üleolev irve. Võttis mu kruvi ja läks otsima. Leidis. Aga ütles, et pea pole mitte ristpea vaid see teine. Ma küsisin, et äkki ikkagi kusagil on, sest ma juba tean meie töötajaid ja kuidas nad kiunuma hakkavad, kui ma vale peaga kruvid toon. Kutt otsib ja uurib, kehitab õlgu ja tõdeb, et ikka pole üldse. Ise samal ajal ikka veel muiates. Ütlesin, et mulle tundub, et tal on lausa hea meel selle üle, et neid pole. Vastab, et hea meel pole, aga naerab edasi.
Ütleb mulle, et küsigu ma töömeestelt üle, et kas nende teiste peadega kohe üldse ei kõlba. No ei saa küsida, sest töötaja on kurt ja suhtleme temaga üldse kehakeele abil. Ohkan ja ütlen, et noh, kui üldse ei ole, siis ma ju pean need võtma. Poiss ütleb, et kui kohe üldse ei sobi, siis saab tagasi tuua ja ümber vahetada. Noh, seegi lohutus. Ütlen, et võtan siis karbi. Pole karbis, ainult tüki kaupa. No mis pood see on selline, aru maisaa.
Seda janti oli juba pikemat aega ka üks teine meeskodanik muiates pealt vaadanud. Neil kahel oli kindlasti jube lõbus minu teadmatuse üle irvitada. Tehku klubi või midagi! Helkurvestis mees oli esialgu minust vasakul pool, aga kui ma ikka nende kruvipeade üle kemplesin, siis lähenes ta poesellile ja oli ühel hetkel hoopis paremat kätt. Ju tal oli kiire ja tüdinenud sellest ootamisest ja mõtles, et saab mõttejõuga asjade kulgemise käiku kiirendada.
Lõpuks kui müüja mu kruve kaalus, vaatas meesisik mu poole ja uuris, et mida ma nende kruvidega kinnitada suvatsen? Noh, ma ei kinnita midagi, töötajad kinnitavad. Ei, no sellest oli ta aru saanud küll, aga siiski mida? Vastasin, et ripplaeplaatide karkassi. Mees küsib, et kas neid on siis vaja kinnitada või? Selle peale jäi kaalupoiss ka pidama ja vaatas meest, siis vaatas mind. Noh, et äkki mul polegi ikkagi neid õnnetuid kruve vaja? Ma siis üritasin üsna veendunult edasi seletada, et aga kuidas need ripplaeplaadid sinna lakke siis jäävad, kui karkassi pole? Ja pealegi, meil selline keeruline lagi, 45 kraadise nurga all, eksole. Müüja jätkas kruvidega kolistamist.
Hakkasin selle absurdikomöödia peale itsitama, ütlesin vabandavalt, et ma tunnen ennast nagu viimane idikas, kes üldse maailma asjadest midagi ei tea. Helkurvest lausus lohutavalt, et eks nii õpibki, kui proovib. Sain oma kruvid ja tegin, et ma autosse peitu sain. Parklast välja ukerdades nägin veel seda Vestimeest. Naeratas mulle. Ilmselt mõtles, et loll küll, aga vähemalt ilus vaadata.
Teadagi sain ma õiendada, et kruvid on vale peaga ja ühed olid veel pool sentimeetrit liiga lühikesed ka. Teate kui hirmus on kurdi mehe käest õiendada saada? Oh see vaikiv etteheide, mis sealt tuleb! Solvunud pearaputus, mis mõjub laastavamalt, kui mistahes karjumine. Ülemus võiks juba terveks saada ja nende kruvidega ise jännata.
Kommentaarid
Postita kommentaar