Armastus ja teised deemonid

Mu õde tuli minu juurde šokeeriva looga. Nimelt oli tal olnud jutuajamine ühe hea tuttavaga, kes siis nagu muuseas väitis, et abiellu asudes ei armastanud ta oma meest sugugi. Mu õde oli sellest väga häiritud. Ta sõnas õlgu väristades: "Ma ei tea, ta pole ju rumal tüdruk, kuidas ta võis abielluda kellegagi, keda ei armasta?"

 
Noh, mina isiklikult, olles ikkagi palju vanem ja elukogenum kui mu õde, ei näe sellises ratsionaalses lähenemises madalat intelligentsust. Abielu on ju leping kahe inimese vahel. Mida vähem emotsioone mängus seda parem. Ei?

Ütleme nii, et salaja ma kadestan selliseid inimesi, kes suudavad ennast siduda isikuga, kelle vastu neil tugevaid romantilisi tundeid pole. Ma olen tihti mõelnud, et milline oleks mu elu võinud olla, kui oleksin mõne neist ettepanekuist vastu võtnud, mis mulle noorena esitati inimeste poolt, kelle vastu mul tõmmet polnud. Olid igati kenad, viisakad inimesed. Korralikud, hea huumoriga, võib-olla mitte eriliselt põnevad isiksused, aga ikkagi vahvad ja toredad. Ja kõigele eelmainitule lisaks, olid minusse ülepeakaela armunud ja tahtsid hirmsasti sõprusest midagi enamat. Aga kuigi ma teatud määral olin sellisest tähelepanust meelitatud, siis ei suutnud ma ennast sundida nende meestega koos olema. No ja nüüd mõtlen, et äkki oleks siiski pidanud?


Mida head tõi endaga kaasa see, et ma abiellusin mehega, kellesse armunud olin? Miks ma oma vanuses lepin üksindusega, lootes, et kohtun veel mehega, kes taas mu une ja söögiisu röövib? Miks ma üldse pean seda nii oluliseks kriteeriumiks, et elukaaslaste vahel peab olema romantiline kiindumus? Miks ei piisa mulle sellest, et üks meesolevus, kellega mul on samad põhimõtted, eluvaated ja tuleviku plaanid, elaks minuga sama katuse all ja jagaks sängi? Olgem ausad, isegi need paarid, kes kunagi olid meeletult armunud, on mõne koosoldud aasta pärast samasugused nagu need, kelle vahel kunagi mingit suurt kirge üldse polnudki. Või isegi hullem. Võib-olla see suur armastus on oma nägu muutnud ja nüüd on teineteise vastu ainult mingi vaikne põlgus ja hambad ristis kannatamine.

Armumine on keemiline reaktsioon. Parimal juhul kestab see kuni kaks ja pool aastat. Jah, selle aja jooksul saab küll kokku kolitud ja isegi 1,5 last tehtud. Aga üles peaks ju ka need lapsed kasvatama. Ja kuidas sa kasvatad kedagi 18 aastat, kui sa oma võsukese geenidoonori mälumishääligi ei talu? Raskeks läheb. Väljakannatamatuks. Palju lihtsam oleks seda taluda, kui iibeprojekti algfaasis sai otsustatud, et tegemist on kaalutletud tegevusega. Umbes nagu leheriisumisega. On jah tüütu tegevus, aga suuremat pilti silmas pidades kannatad ära.

 
Paraku on nii, et inimesed ei ole ratsionaalsed olevused. Inimesed on emotsionaalsed. Nad ei mõtle peaga, vaid südamega. Aju võib poriseda ja dikteerida, süda juhib. Ja süda on enamasti tugevam. Ta suudab ilma eelneva ettevalmistuse ja tegevusplaanita panna aju oma tahtmist täitma, nii, et aju ei saa arugi, mis teda tabas. Halvimal juhul arvab, et see ongi ainuõige ja hästi läbimõeldud toimimisviis. Omamata vähimaidki illusioone oma aju ratsionaalsuses ja südame tuimuses, ei julge mina seda riski võtta, et läheks mehele kellelegi, keda vähemalt kuramaaži algfaasis arukaotuseni ei imetleks. Sest, ma tean, et varem või hiljem saabub üks lehvivate lokkide ja sorava jutuga Adonis ning röövib minu kaine mõistuse. Ja karta on, et ei suuda ma ennast siis kuidagi veenda selles, et armastuseta abielu oli õige otsus.

Kommentaarid