Becoming a monster

Ma ei taha mõelda, et ma olen rahaahne hoolimatu mõrd, aga ma kardan, et olen just selliseks viimastel aastatel muutunud.

Eestis on kujunenud normaalseks see, et mehed ei taha oma lastele elatist maksta. See on nii normaalne, et pigem on inimesed üllatunud, kui mõni mees seda teeb. Järjepidevalt ja kohusetundlikult. Selline mees on, kuulake nüüd tähelepanelikult, HEA MEES. Minul on just selline laste isa, kes enne, kui läks abielu rikkuma, hakkas uurima, et kui palju ta lahutuse korral peab hakkama alimente maksma. True story.


Ja siis läks, rikkus abielu ära ja hakkas kohe järgmisel kuul lastele elatisraha maksma. Päris ise. Ilma kohtuniku määruseta ja juristide ettekirjutuseta. Hea mees. Nelja lapse eest alimente maksta pole mingi nalja asi.

Aga mina olen paras nahaal. Mina nimelt ei arva, et alimentide maksmine on omaette auhinda vääriv käitumisviis.

Esimest korda sain aru, et ma mõtlen ja suhtun asjasse valesti, kui minu tollane töökaaslane, pahandas minuga, et mis mõttes ma julgen kõigi nelja lapse eest elatisraha vastu võtta, seda on ju nii palju. Vaatas mind altkulmu ja torutas huuli, umbes nagu oleksin selle raha tema käest ära võtnud. Hakkasin mõtlema, et olen vist tõesti kohutav mölakas. Enamik üksikemasid, keda tunnen, on ausalt vaesed. Aga mina? Ma ei hakka isegi teesklema, jah, mul läheb praegu üksikemana majanduslikus mõttes paremini, kui abielus olles. Ma tean, mõrd!


Hiljuti tuletati mulle uuesti meelde, kui kohutavalt isekalt ma käitun. Käisin nimelt ühe tuttava keskealise härrasmehega õhtust söömas ja jutt läks sellele, et minu eks maksab viisakalt alimente. Ja mitte lihtsalt maksab. Maksab nii, et on ise seetõttu kohati rahalises kitsikuses. Meesterahvas, ise kahe lapse isa, vaatas mind väga pikalt. Tundsin end nagu eelajalooline elukas loodusmuuseumis. Tajusin, kuidas minu kaaslase silmis kattus kogu mu ihu soomustega, silmad klaasistusid, kasvasid kihvad, teravatipulised kõrvad ja küünised ning korraga ilmus selja tagant ogaline saba. Jõletis.

Hakkasin mõtlema, et kuidas see siis nii ometi läks. Enda meelest pole ma kunagi rahast eriliselt hoolinud. Kena on, kui see on olemas, aga rikkaks saada? Ei, see pole kunagi olnud eesmärk omaette. Üks põhjus, miks mul praegu rohkem raha, peitub ka selles, et abielus olles ma tööl ei käinud. See oli abikaasa soov. Aga nüüd käin ja palga üle ei kurda. Kas ma tuleksin toime ilma eksmehe panuseta? Ma ei tea. Ilmselt kuidagimoodi ikka tuleksin. Aga tänu tema panusele on poistel võimalik käia klassi ekskursioonidel, kinos, soetada uusi riideid ja tehnikavidinaid. Eks ma pean kuidagi selle teadmisega hakkama saama, et ma seetõttu piraaja reputatsiooniga pean elama siin maa peal.



P.S. Tegelikult kirjutasin selle postituse juba oktoobris. Aga kuna vahepeal oli teisi, põnevamaid lugusid mida postitada, siis jäi see mustanditesse toppama. Nüüd, kogu selle elatisraha maksmise, elatisvõlglaste ja muu jandi valguses, tuli mulle meelde, et mina olen ma üks nendest naistest, kes käib alimentide eest juuksuris ja sõbrannadega kohvikus.

Sain just kirja International Bank of Karmalt. Mu intresse tõstetakse järgmiseks 25 aastaks.



Kommentaarid