Ma ei taha mõelda, et ma olen rahaahne hoolimatu mõrd, aga ma kardan, et olen just selliseks viimastel aastatel muutunud.
Eestis on kujunenud normaalseks see, et mehed ei taha oma lastele elatist maksta. See on nii normaalne, et pigem on inimesed üllatunud, kui mõni mees seda teeb. Järjepidevalt ja kohusetundlikult. Selline mees on, kuulake nüüd tähelepanelikult, HEA MEES. Minul on just selline laste isa, kes enne, kui läks abielu rikkuma, hakkas uurima, et kui palju ta lahutuse korral peab hakkama alimente maksma. True story.
Ja siis läks, rikkus abielu ära ja hakkas kohe järgmisel kuul lastele elatisraha maksma. Päris ise. Ilma kohtuniku määruseta ja juristide ettekirjutuseta. Hea mees. Nelja lapse eest alimente maksta pole mingi nalja asi.
Aga mina olen paras nahaal. Mina nimelt ei arva, et alimentide maksmine on omaette auhinda vääriv käitumisviis.
Esimest korda sain aru, et ma mõtlen ja suhtun asjasse valesti, kui minu tollane töökaaslane, pahandas minuga, et mis mõttes ma julgen kõigi nelja lapse eest elatisraha vastu võtta, seda on ju nii palju. Vaatas mind altkulmu ja torutas huuli, umbes nagu oleksin selle raha tema käest ära võtnud. Hakkasin mõtlema, et olen vist tõesti kohutav mölakas. Enamik üksikemasid, keda tunnen, on ausalt vaesed. Aga mina? Ma ei hakka isegi teesklema, jah, mul läheb praegu üksikemana majanduslikus mõttes paremini, kui abielus olles. Ma tean, mõrd!
Hiljuti tuletati mulle uuesti meelde, kui kohutavalt isekalt ma käitun. Käisin nimelt ühe tuttava keskealise härrasmehega õhtust söömas ja jutt läks sellele, et minu eks maksab viisakalt alimente. Ja mitte lihtsalt maksab. Maksab nii, et on ise seetõttu kohati rahalises kitsikuses. Meesterahvas, ise kahe lapse isa, vaatas mind väga pikalt. Tundsin end nagu eelajalooline elukas loodusmuuseumis. Tajusin, kuidas minu kaaslase silmis kattus kogu mu ihu soomustega, silmad klaasistusid, kasvasid kihvad, teravatipulised kõrvad ja küünised ning korraga ilmus selja tagant ogaline saba. Jõletis!
Hakkasin mõtlema, et kuidas see siis nii ometi läks. Enda meelest pole ma kunagi rahast eriliselt hoolinud. Kena on, kui see on olemas, aga rikkaks saada? Ei, see pole kunagi olnud eesmärk omaette. Üks põhjus, miks mul praegu rohkem raha, peitub ka selles, et abielus olles ma tööl ei käinud. Aga nüüd käin ja palga üle ei kurda. Kas ma tuleksin toime ilma eksmehe panuseta? Ma ei tea. Ilmselt kuidagimoodi ikka tuleksin. Aga tänu tema panusele on poistel võimalik käia klassi ekskursioonidel, kinos, soetada uusi riideid ja tehnikavidinaid. Eks ma pean kuidagi selle teadmisega hakkama saama, et ma seetõttu piraaja reputatsiooniga pean elama siin maa peal.
P.S. Tegelikult kirjutasin selle postituse juba oktoobris. Aga kuna vahepeal oli teisi, põnevamaid lugusid mida postitada, siis jäi see mustanditesse toppama. Nüüd, kogu selle elatisraha maksmise, elatisvõlglaste ja muu jandi valguses, tuli mulle meelde, et mina olen ma üks nendest naistest, kes käib alimentide eest juuksuris ja sõbrannadega kohvikus.
Sain just kirja International Bank of Karmalt. Mu intresse tõstetakse järgmiseks 25 aastaks.
Eestis on kujunenud normaalseks see, et mehed ei taha oma lastele elatist maksta. See on nii normaalne, et pigem on inimesed üllatunud, kui mõni mees seda teeb. Järjepidevalt ja kohusetundlikult. Selline mees on, kuulake nüüd tähelepanelikult, HEA MEES. Minul on just selline laste isa, kes enne, kui läks abielu rikkuma, hakkas uurima, et kui palju ta lahutuse korral peab hakkama alimente maksma. True story.
Ja siis läks, rikkus abielu ära ja hakkas kohe järgmisel kuul lastele elatisraha maksma. Päris ise. Ilma kohtuniku määruseta ja juristide ettekirjutuseta. Hea mees. Nelja lapse eest alimente maksta pole mingi nalja asi.
Aga mina olen paras nahaal. Mina nimelt ei arva, et alimentide maksmine on omaette auhinda vääriv käitumisviis.
Esimest korda sain aru, et ma mõtlen ja suhtun asjasse valesti, kui minu tollane töökaaslane, pahandas minuga, et mis mõttes ma julgen kõigi nelja lapse eest elatisraha vastu võtta, seda on ju nii palju. Vaatas mind altkulmu ja torutas huuli, umbes nagu oleksin selle raha tema käest ära võtnud. Hakkasin mõtlema, et olen vist tõesti kohutav mölakas. Enamik üksikemasid, keda tunnen, on ausalt vaesed. Aga mina? Ma ei hakka isegi teesklema, jah, mul läheb praegu üksikemana majanduslikus mõttes paremini, kui abielus olles. Ma tean, mõrd!
Hiljuti tuletati mulle uuesti meelde, kui kohutavalt isekalt ma käitun. Käisin nimelt ühe tuttava keskealise härrasmehega õhtust söömas ja jutt läks sellele, et minu eks maksab viisakalt alimente. Ja mitte lihtsalt maksab. Maksab nii, et on ise seetõttu kohati rahalises kitsikuses. Meesterahvas, ise kahe lapse isa, vaatas mind väga pikalt. Tundsin end nagu eelajalooline elukas loodusmuuseumis. Tajusin, kuidas minu kaaslase silmis kattus kogu mu ihu soomustega, silmad klaasistusid, kasvasid kihvad, teravatipulised kõrvad ja küünised ning korraga ilmus selja tagant ogaline saba. Jõletis!
Hakkasin mõtlema, et kuidas see siis nii ometi läks. Enda meelest pole ma kunagi rahast eriliselt hoolinud. Kena on, kui see on olemas, aga rikkaks saada? Ei, see pole kunagi olnud eesmärk omaette. Üks põhjus, miks mul praegu rohkem raha, peitub ka selles, et abielus olles ma tööl ei käinud. Aga nüüd käin ja palga üle ei kurda. Kas ma tuleksin toime ilma eksmehe panuseta? Ma ei tea. Ilmselt kuidagimoodi ikka tuleksin. Aga tänu tema panusele on poistel võimalik käia klassi ekskursioonidel, kinos, soetada uusi riideid ja tehnikavidinaid. Eks ma pean kuidagi selle teadmisega hakkama saama, et ma seetõttu piraaja reputatsiooniga pean elama siin maa peal.
P.S. Tegelikult kirjutasin selle postituse juba oktoobris. Aga kuna vahepeal oli teisi, põnevamaid lugusid mida postitada, siis jäi see mustanditesse toppama. Nüüd, kogu selle elatisraha maksmise, elatisvõlglaste ja muu jandi valguses, tuli mulle meelde, et mina olen ma üks nendest naistest, kes käib alimentide eest juuksuris ja sõbrannadega kohvikus.
Sain just kirja International Bank of Karmalt. Mu intresse tõstetakse järgmiseks 25 aastaks.
Mul automaatselt tekib küsimus, miks siis mindi abielu rikkuma?
VastaKustutaMa ei taha uskuda et see päris tühja koha pealt tuleb.
Sellele küsimusele mul vastust pole. Rikkuja enda käest peaks küsima. Kui politseinik teeb trahvi liiklusreeglite rikkumise eest, siis ei küsita ju patrullilt, et "miks kodanik rikkus, tühja koha pealt ju ei tule", või kuidas?
KustutaKunagi pole selles vaid 1 pool, see oli põhjus, miks küsisin. (Liikluses, valib juht kiiruse/reeglite järgimise, abielus on selleks 2 osapoolt, kes peavad oma MINAD klapitama)
KustutaKogemata sattusin siia lugema.
(Selgituseks, 10a kooselu (5a sellest abielu), 2 last, still going)
Miks tekkis küsimus just seetõttu, et viskasid õhku väite hea mees. Oma koosoldud aja jooksul pole ma kunagi tundnud, et vajan teist naist. Samas, kui oma naine muutub mehe vastu ükskõikseks, siis mees, olenemata vb mehelikkusest (vms), tunneb, et kuidas nii saab. Tema on otsustanud(või siis naise seisukohast, naine on ta ära võlunud) veeta oma elu ühe naisega.
(Mu mõtted on kiiremad, kui trükkimisoskus)
Aga kui ühel hetkel jõuabki kooselu punkti, kus mees tunneb, et Ta on kõrvalejäetud (Ma ei väida, et naine seda sama tunda ei või) siis tekibki võimalus/soov tunda end taas , parema sõna puudumisel ihaldatuna/mehena.
Aga sinna punkti ei jõua mees üksi, kui just see polegi mehe kasvatus/isikuomadus.
Sest abielluda ei saa üksi, 2 inimest kinnitavad üksteisele, et nad on suutelised elama ja jagama oma elu omavahel, olenemata raskustest. (Ma hakkan kõlama kui suhteterapeut juba) Aga enne petmist tuleb periood, kus unustatakse omavahel suhelda (Teie näite puhul poleks sotsiaalmeedia veel põhjuseks veel olla võinud, aastaarv vist jäi 2000-2010(eksimine on inimlik))
Hea mees ei tee seda kergekäeliselt. Selleks pidi olema sügavam põhjus.
MA pole kahjuks seda blogi piisavalt lugenud, kuid ma olen täheldanud üht huvitavat aspekti. On võimalus, et Teie kõrval tunneb mees, et Ta pole piisavalt hea ja ka seetõttu tekivad suhetesse mõrad. Meestel on ju raske tunnistada, kui nad on kehvad ja seda neile veel näidates on kokkuvarisemine kerge tulema.
Ja selles võib peituda ka hilisemate elu käikude põhjus. Jätate väga mõjuka naise mulje ja see võib nii mõnedki mehed eemale peletada (ärge unustage, ka mehed teavad lugusi printsidest valgetel hobustel, või siis hädas neidudest)
Ja nüüd on see nii pikaks veninud, et tegelikult sai kogu mõte öeldud ära juba varem.
It takes 2 to tango.
Ma küll avaldan selle, kuigi ilmselt oleks parem avaldamata jätta, aga seekord teen nii, et ei kustuta oma jauravat/idiootset mõttekäiku ära.
Mul pole kunagi eluterve diskussiooni vastu midagi. Olime abielus 13 aastat, lahutasime 2013. Ei olnud põhjus sotsiaalmeedias ega väheses suhtluses. Põhjus oli selles, et mu mees ei armastanud mind ja abiellus minuga ainult seetõttu, et meenutasin talle tema esimest armastust, kes abiellus tema parima sõbraga. Seetõttu ei vaevunud ta oma ebamoraalsust minu eest isegi varjama.
KustutaLihtne on mõelda, et kõigel on kaks osapoolt. Mina võisin siis ja võin tänagi panna käe südamele ja kinnitada, et mina tegin kõik enda võimuses selleks, et mu mees oleks õnnelik ja mind armastaks. Aga kui inimene on otsustanud, et ta ei saa olla õnnelik, siis seda ei saa teised muuta.