Ega ma muidu teda ei jooks, kui pähe ei hakkaks

Möödunud reedel see juhtus. Tulin poest koju veiniga. Selleks hetkeks olin kaine olnud juba 37 päeva. Ja kavatsesin seda rida jätkata.

Õde küsis mu käest, et kuidas mul karskus edeneb? Et, kas raske pole ja kas ei isuta? Noh, üldiselt on päris hästi läinud. Need pudelid, mis mul kodus baarikapis olid, on seal edasi ja isegi see üks õnnetu õlle külmkapis. Olen korduvalt viibinud seltskonnas, kus juuakse, tundmata vähimatki kiusatust lonks võtta. Korra vist oli selline tunne, et hirmsasti tahaks ja et milleks ma seda üldse teen? Aga see oli vaid korraks. Jõin klaasi vett ja läks üle.

 
Teen ju seda ikkagi enda heaks. Viimastel kuudel tundsin, et organism kohe üldse ei talu alkoholi. Piisas väga väikesest kogusest, et mul oleks mitu päeva halb olla. Kardan, et põhjus tuleneb keha rasvaprotsendi vähenemises. Enne eksis see klaas veini kuhugi peki sisse ära. Nüüd seda enam ei juhtu ja kõik läheb otse ajju. Ja see pole mõnus tunne. Ma lihtsalt ei suutnud enam õigustada oma keha mürgitamast. Sest just täpselt nii ma ennast pärast joomist tundsin.

Reedeti tuleb mul meelde, et kunagi mulle meeldis sel päeval võtta klaasike. Siis ongi kõige raskem olnud. Pigem on see emotsionaalne joomine. Tunnen, et tahaksin end premeerida, sest olen ühe terve nädala üle elanud. Lapsed saavad mul reedeti kommi ja maiustusi, miks siis mina ei võiks ka midagi head endale lubada? Pavlovi refleks, ei midagi muud.

 
Nagu sissejuhatuses öeldud, siis sel reedel tegingi seda. Ostsin pudeli punast veini ja jõin selle ära. Alkoholivaba veini.

Ütleme kohe, et vein see loomulikult ei olnud. Mingi suhkruvaba punase marja jook on sellele keelekastele ilmselt õigem nimetus. Esimene lonks oli kuidagi eriliselt võõras. Järgnevatega läks juba libedamalt. Vaata, kui sa saad üle mõttest, et see ei peagi maitsema nagu alkohol, siis on juba hästi. Sest, mis mind võlub kogu veini joomise protsessi juures ei ole ju alkohol, vaid mõte joomisest. See, kuidas ma korgi pudelilt eemaldan, lasen veinil hingata. Valan klaasi. Tõstan klaasi vastu valgust, keeran klaasi õhus ja vaatan kuidas ta tagasi klaasi põhja valgub. Uurin värvi ja seda, kui kerge või õline ta on. Nuusutan. Maitsen. Ja alles siis joon. Ja kui juba joomiseks läheb, siis pole erilist vahet, mida juua. Peaasi, et on ilus klaas ja sädelev vedelik. See mille järele too maitseb, on juba täiesti teisejärguline.

 
Aga see oli vaid katsetus. Ma usun pigem seda, et parem on ennast selliste aseainetega mitte lollitada. Nagu ma oma veganist sõbrannale ütlesin, et kui ma teen taimetoidu challengi, siis ei hakka ma ka mingeid tofusid ja muud nö taimetoidu liha tarbima. Ma olen ikkagi purist.

Kommentaarid