Külmavõetud

"Kas sina, Külma, võtad, Jekaterina, endale naiseks ja lubad tema eest hoolt kanda, kuni te mõlemad koos maa peal elate?"
"Jah!"

Olen viimased 37 aastat olnud külmavares. Aga meie kliimas on see vist suhteliselt ootuspärane. Tunnen isiklikult väga vähe inimesi, kes vastupidise üle kurdaksid. Ja ausalt, mina ei tea, kes mõtles välja, et paksudel on kogu aeg hirmus palav ja kõhnad külmetavad, sest minul küll 80 kilosena soojem ei hakanud. Sest kui oleks, siis kes teab, ehk oleks just see olnud minu jaoks olukorra lahendus.

 
Long story short, ma olen alatasa sooja koha otsinguil. Suletekid, villased sokid ja karvased fliisid, mul on nad kõik ja ma ei pelga neid kasutada. Üks oluline põhjus, miks ma ostsin just selle korteri, milles praegu elan, oli see, et see on ultrasoe. Kuigi see asub esimesel korrusel, siis saan ma kodus isegi südatalvel paljajalu ja lühkarites ringi patseerida. Meil on nimelt reguleeritavad radikad ja üks kord sain ma koos kommunaalarvega kirjakese, et minu korteris tarbiti kõige rohkem soojust ja soovitati oma soojavajadus üle vaadata. Mnjah.

Vahel käin ma trennis ainult sellepärast, et ma saan pärast treeningut sauna soojenema minna. Kui mul on väga külm olnud, siis olen tõsimeeli kaalunud trenn vahele jätta ja lihtsalt spordiklubi saunas mõnuleda. Siiani on piinlikkustunne ja mõte, et mida teised minust mõtlevad, seda takistanud. Aga noh, mida eakamaks ma saan seda enam tunnen, et teiste arvamus mulle väga korda ei lähe, seega, kes teab...


Ma olen isegi töövestlusel vastanud küsimusele, mis on sinu jaoks töökohal oluline, et minu jaoks on oluline soe kontor. Intervjueerija hakkas naerma. Mina ei naernud. See pole minu jaoks nalja asi.

Minu praegune töökoht on suhteliselt soe. Lisaks radiaatoritele on võimalus sooja saada ka õhksoojuspumbast ja seda võimalust ma ka kasutan. Siiski, vahel on mul kõigest sellest hoolimata ikkagi külm. Ja kui ma siis juhtusin lugema Malluka elektriteki saagat, tekkis mõte, et miks ei võiks mul kontoris olla istmesoojendus. Noh, nagu autos. Ei ole ju võimalik, et ma ainuke inimene olen, kes niimoodi külmetab kogu aeg. Ja palju napakamaid asju on välja mõeldud, asi see siis ära ei ole.

Hakkasin googeldama. Ja leidsingi otsitava. Aga sellist montrossitit ma ikkagi kontorisse ei julge tuua. Otsustasin, et mulle piisab ka sellisest elektriliselt padjast, mida saab delikaatselt selja taga hoida ja lisaks soojendamisele toetab ka alaselga. Tellisin 1A.ee-st. teisipäeval ja neljapäeva hommikul oli see juba pakiautomaadis (ma ei tea mida need inimesed tellivad, kes nädalaid oma nänni ootavad, ma saan küll üli-mega-kiirelt kõik asjad alati kätte). Noh ja eile siis katsetasin. Soe on. Nagu täiega mõnus. Istusin elutoas, teesklesin raamatu lugemist ja lihtsalt nautisin seda võrratut soojust.
Selline hall ja mõnusalt pehme padi

Poistel oli teadagi väga põnev. Imestasid uue asja üle ja uurisid, et kuhu ma selle siis nüüd panen. Noh, töö juurde ju loomulikult. Rohan küsib, et miks mul toda töö juures vaja on, et kas ma magan seal? Elden targutab juurde, et jah, ema käib töö juures magamas. Hommikul kui ma oma padjaga tööle sõitsin, siis ajas ennast ka naerma. Inimene sõidab hommikul kell seitse, padi kaenlas, töö juurde magama.
Soojusastet saab reguleerida ja juhe on mõnusalt pikk

Ülemus hakkas kohe hommikul ähvardama, et ma saan sellest soojast padjast raudselt selja radikuliidi. Tema olla üks kord autoistmesoojendusest saanud. Eks me näe.



Kommentaarid