Mu lemmik lilla

Kui ma detsembri lõpus endale uue aasta eesmärke seadsin, siis otsustasin, et enam ma lihtsama vastupanu teed ei lähe ja ei kirjuta lihtsalt: karjun vähem laste peale, olen parem inimene, sorteerin prügi. Vaid teen midagi, mis on vähemalt eesmärgi seadmise hetkel pisutki väljakutset pakkuv. Noh, seda te juba näiteks teate, et lubasin aastaks alkoholist loobuda. So far so good.

Leidsin fotokast pildi topelt vikerkaarest.
Loe edasi ja saad kohe aru, miks see pilt siia sobib.

Aga kuna minu viimasest tõsisest armumisest on ka juba piinlikult kaua aega möödunud, siis oli üks eesmärk taas korralikult armuda. Pole see nii lihtne midagi. Esiteks, kellesse? Kedagi pole ju. Lihtsalt, noh, ei. Ilmselt nad mingites teistes kohtades, kuhu mina ei satu.

Mina satun spordiklubisse. Juba viimased viis aastat satun. Seal on päris palju mehi. Kõik higistavad, venitavad, tõstavad ja lükkavad midagi. Vahel vaatavad mind, kortsutavad kulmu ja higistavad edasi. Ise olen paari mehemürakaga sõnu küll vahetanud. Küsisin ripsmeid langetades, et kas ta veel kaua kükitab Smithi puuris, sest ma nagu ka tahaks (no pun intended).

Aga siis, täiesti ootamatult, hakkas üks mees minuga rääkima. Vaatas isegi silma ja ei higistanud vihaselt. Arvasite õigesti, see oli rühmatreener. And as luck would have it, queer as a football bat. Sest milline heteromees ikka mu jutule tuleb, eksole?

Iga kord, kui ta trenni sattusin, räägib aina rohkem ja rohkem. Viskab nalja, uurib elu, teeb märkusi. Ja noh, mitte, et ma päriselt nii meeleheitel oleks, aga pange üks hoolitsetud, hea huumoriga, tähelepanelik mees, kes minuga vabatahtlikult jutustama tuleb, mu ette ja noh, asjad hakkavad juhtuma. Juhtus see, et õde sai teada kõik, mis toimub. Vaatasime üksteisele otsa, et mida värki? Kõik signaalid juhatavad ühte suunda, aga siis on need teised signaalid, mis justkui hoopis vastassuunda näitavad.

Ain't love grand?
 
 Järgmisel päeval õde leidis veel mingid pildid, mida mulle whatsuppi saata. Ja tegi mingit taustauuringut. Nad nimelt sama ettevõtte töötajad. Siis järgmisel päeval kirjutab, et "ei ikka päris kindlasti on selle teise meeskonna mängija". Tema kolleegid olla näinud, kuidas ta kusagil mingi mehega pildi peal kallistab. Nagu, päriselt või? Et nüüd kõik ta töökaaslased teavad, et ma olen haldjasse armunud? Ma käin seal asutuses asju ajamas!

Ma olin juba ära jõudnud unustada, kui keeruline on kellessegi armuda. Kõik hakkavad kohe õpetama ja nõu andma, et miks ikka ei ole sobiv. Las ma lihtsalt natuke veel mõnulen selles enesepettuse lääges magususes. Pole vaja mind kohe maa peale tagasi hakata tooma, eks?

Let me dream a little while longer

Kuidas teil on, kas armute kergesti? Mis teid üldse armuma paneb? Kena naeratus, viisakas lähenemine, intelligentsus? Millal üldse viimati armusite? Ja kas teadlikult saab inimesse armuda, või on see midagi, mis ei allu meie kontrollile?

Kommentaarid