Nevermind, I'll find someone like you

Täna täitus 5 aastat minu abielulahutusest. Minu endine abikaasa on jõudnud selle aja sees uuesti abielluda ja uuesti lahutada. Minul pole selle aja sees isegi tõsist suhet olnud. Üks armumine oli. Või, ma ei teagi, kas see oli armumine või mis see täpselt oli...

Pildi tegi Tatjana Siipan

See algas siis, kui ma olin veel ametlikult abielus ja töötasin kesklinna toidupoe kassapidajana. Praegu meenutades, oli see minu elus üks hirmsamaid ajajärke. Ma olin nii katki, kui olla saab. Ime, et ma olen täna siin seda lugu kirjutamas. Pidev nääklemine eksiga, tavapärase elukorralduse täielik muutumine, magamatus, stress. Ma olin kõndiv loodusõnnetus. Iga hetk valmis koost varisema ja enda ümber häda ning õnnetust külvama.

Kord, kui olin järjekordselt maha pidanud tulise sõnasõja oma laste isaga ja pealegi kuulnud ülemuselt, et mulle lubatud ametikohta pakuti lisaks veel ühele kolleegile, käis mingi klõps ära ja ma lagunesin koost. Ilmselt olid mul lisaks välistele stressoritele veel ka teatud hormonaalsed tegurid päevakorras. Hakkasin lohutamatult nutma. Ma ei ole kunagi aru saanud nendest inimestest, kes suudavad lihtsalt käsu peale veekraanid kinni keerata ja teha nägu, et kõik on korras. Minuga on nii, et kui ma juba hakkan, siis põhjalikult. Nii kaua, kuni mul kraanist tuleb, so to speak.

Püüdsin end tagaruumides kasulikuks teha, aga kuna ma olin üks efektiivsemaid kassapidajaid (sellest ka edutamine) ja eks neist ole alati puudust, olenemata nende tasemest, siis tipptunnil pagendati mind ikkagi kassasse. Üritasin, mis ma üritasin, ei suutnud ma pisaraid tagasi hoida. Õnneks on eestlased nii tuimad ja hoolimatud, et enamik lihtsalt ei vaadanud mulle otsa (enamik nagunii vaatab kassapidajast mööda, nagu ta oleks tapeet) ja teised piirdusid põgusa tervitusega.

Juba suvel olin silma jäänud ühele noormehele, kellest kujunes üks minu püsikliente, kes alati sõbralikult viisakusi vahetas, kui oma leiva ja piima eest tasus. Üks paljudest. Ei eristanud ma teda teistest klientidest. Jah, ta oli sõbralik, aga see oligi kõik. Välimuselt polnud ta minu jaoks atraktiivne. Selline tavaline eesti mees.

Ei mina tea, mis kosmilise kapriisi tahtel tema just tol päeval sattus oma oste tehes minu kassasse ja küsis, et kuidas täna läheb. Vastasin, et täna ei ole hea päev ja pisarad, mida olin siiani suutnud tagasi hoida, pääsesid nagu paisu tagant valla. Nagu, palun, kui sa juba näed, et teine on hüsteeria äärel, siis lihtsalt ignoreeri, eks, ole eestlane!

Ülemus tuli ja päästis mu (ilmselt arvas, et teen kassas ettevõttele rohkem kahju, kui head) ja saatis mind taharuumi inkassorahasid kokku lugema. Veidi aja pärast kõlas seifiruumi uksel koputus ja tuli turvamees, hoides käes väikest rohelist lillepotti, milles kasvas õrnroosa roositaim. Ütles, et üks klient saatis. Olla mind nimeliselt küsinud ja palunud üle anda. Lillega oli kaasas väike kaardike kirjaga: "Palju häid mõtteid!"

Ma tean, ma kogun veidraid asju...

Järgmine kord, kui teda nägin, tänasin lille eest ja palusin oma liigse emotsionaalsuse pärast vabandust. Vahetasime tol korral tavapärasemast rohkem lauseid. Ta küsis, et kas mulle vene romansid meeldivad. Ausalt, ma polnud enne seda isegi kuulnud sõna romansid. Aga eeldasin, et sellele küsimusele saan ma ainult ühtmoodi vastata. Noh, ikkagi Jekaterina ja nii, kuidas mulle siis vene romansid ei meeldi, eksole? Ta kutsus mind Hirvepargi lillepoe sulgemispeole, kus neid romansse esitatakse. Tänasin kutse eest ja ütlesin, et mõtlen. Teadsin juba siis, et mõelda pole siin midagi, kuna olin kõne all oleval kuupäeval tööl ja isegi kui poleks, siis see inimene ei pakkunud mulle huvi. No polnud üldse minu tüüp. Aga, kuna ta oli nii kohmetu ja tagasihoidlikult pabinas, siis mul oli temast kahju ja ma ei tahtnud tundeid riivata.

Saasin talle Facebooki sõnumi, et tänan kutse eest, aga ma ei saa tulla. Loomulikult ei saanud ta seda sõnumit kätte. Teate ju, et kui sa kirjutad sõnumi inimesele, kes pole sinu sõbralistis ja kellega sul pole ühiseid sõpru, siis need sõnumid lähevad mingisse teise folderisse ja kui sa just regulaarselt seda ei kontrolli, siis võivad mõned sõnumid jääda aastateks lugemata. Igatahes, tuli siis paar päeva hiljem uuesti mu töökohta uurima, et kuidas jääb. Ikkagi olin ma sunnitud otse ütlema, et ma ei tule. Väga vastik tunne.

Mõni aeg hiljem nägin teda uuesti oma kassajärjekorras. Kuna mul eelmisest korrast süda kripeldas, siis mõtlesin, et ma võin ju temaga kinno minna. Kino pole nii intiimne, kui mingi väike kinnine üritus. Kuna kavatsesin nagunii seda filmi vaatama minna, siis minu jaoks oli täiesti aktsepteeritav seda koos temaga teha. Vahet pole ju, kes su kõrval kinosaali jagab? Kui ta minuni jõudis, ütlesin, et mul poleks midagi selle vastu, kui tema esmaspäeval kinos minu kõrval istub.

Käisimegi siis koos kinos. Mina vaatasin filmi. Tema vaatas mind. Pärast jalutasime üle Pärnu maantee viadukti. Oli kaunis talvine öö ja sadas pehmet laia lund. See oli väga armas, peaaegu nagu filmis. Hüvasti jättes küsis, et kas me veel kohtume? Naersin. Rumaluke, ma töötan ju kassapidajana edasi, kuhu ma pääsen? Seejärel ta kirjutas mulle. Ja mina ei vastanud. Mitte kohe. Kui lõpuks vastasin, siis ütlesin, et kuigi ta tundub mulle igati kena ja vahva, siis ma pole vaba suhete loomiseks ja andku mulle andeks, et temaga üldse kinno läksin. Otsigu endale mõni teine tütarlaps ja unustagu minu eksistents. Ta polnud nõus. Palus selgitust. Aga minu selgitused polnud talle piisavad. Ta tahtis rohkem. Näha mind rohkem, rääkida minuga rohkem, jalutada minuga rohkem.

Sellise luuletuse saatis mulle, kui ütlesin, et ma teen talle nagunii varem või hiljem haiget

Paar päeva hiljem, kui taas tööl olin, tuli tema kolleeg ja tõi mulle hingematvalt ja erakordselt kauni lillekimbu (hiljem sain teada, et ta oli ise selle kokku pannud). Lillede vahel oli kirjake sõnumiga: Sina - vaid hetked. Jah, daamid, selliseid mehi on olemas, uskuge. Loomulikult võtsin temaga samal õhtul juba ühendust ja nii meie suhtlus algas. Ta kirjutas nii ilusaid sõnu. Mitte midagi imalat või totrat. Lihtalt, oskas kasutada sõnu nii, et ma armusin. Pehmelt, tõrkumata ja üleni. Minu ümber oleks justkui sametine tekk tõmmatud. Nii turvaliselt, hoitud, hinnatud ja soojalt tundsin ma end selle inimese läheduses. Enne seda olin veendunud, et ükski mees ei taha mind nelja lapsega. Ammugi mind, mingit viletsat kassapidajat, kellel polnud midagi. Absoluutselt mitte midagi pakkuda. Tundsin end tol ajal täiesti katki ja väärtusetuna. Ja siis tuli see mees ja pühkis ära kõik minu hirmud ja valu.

Varsti jõustus ka minu lahutus ja olin vaba. Mida rohkem ma olin valmis end selle inimesega siduma, seda enam hakkas ta eemale hoidma. Hakkas rääkima sõprusest ja uutest naistest, kellega kohtingutel käis. Ma oli kohutavas segaduses. Kuidas see sai juhtuda? Mida ma valesti olin teinud? Alles ta rääkis mulle, kui vapustav ma olen ja nüüd äkki ütleb, et tal pole minu vastu mingit tõmmet ja ta ei näe mind naisena. Teisi asju ütles veel, mille peale mina ütlesin, et siis tuleb see asi lõpetada, sest mina sõprust ei soovi. Ja nii see lõppes.

Sina - vaid hetked!

Ja kõik oleks ilmselt parimas korras olnud, kui see oleks päriselt ka siis lõppenud. Aga umbes kolm kuud peale seda, tuli ta mu juurde. Ütles, et see ei tähenda midagi ja ta ei taha tegelikult minu juures olla. Vaatas mind ja ütles, et ma olen nii palju väärt, aga mitte talle. Ja siis mõned kuud hiljem jälle. Ja jälle. Ikka nii paari kuuste vahedega. Ja nii kokku neli aastat.

Iga kord kui ta niimoodi tuleb ja on, siis valdab mind taas see sama tunne nagu tookord - turvaline ja hea. Veendumus, et see inimene iial ei kasuta mu haavatavust enda isekate soovide rahuldamiseks. See pilk millega ta mind vaatab, võtab mind siiani hingetuks. Sõna otseses mõttes, mu aktiivsusmonitor registreerib pausi mu südametöös. Valu enam ei ole. Kui siis ainult teadmisest, et sellist tunnet ma teisega ei koge. Kurbus sellest, et me kunagi päriselt koos olla ei saa.

Põhjuseid ärge küsige. Need on mulle teadmiseks ja teile mõistatamiseks...


Kommentaarid