"Olen lihtsalt lapsega naine"

Sattusin lugema taaskord ühe noore naise heietusi teemal - lapsega naine pole tööturul oodatud (link). Iseenesest ma saan aru, et see võib olla murekoht. See oli mõned aastad tagasi ka minu mureks. Mõtlesin, et milline tööandja ometi julgeb mind palgata? Mind? Nelja lapsega üksikema, kellel pole erilist haridust ega ka mitte tööstaaži. Samal ajal, kui minu klassikaaslased käisid ennast harimas ja tegid endale tööalaselt nime, olin mina kodus mähkmete ja lutipudelite keskel. Ja kui uskuda meediat, siis ei oodata naist endisele töökohale tagasi, isegi pärast ühe lapse saamist. Sest on oht, et hakkab sageli puuduma ja pole usaldusväärne. Jah, kõik need mõtted on mul olnud.

 
Lisaks on mul isiklik kogemus sellest, kui mind vallandati, kuna olin rase. Olukord oli selline, et läksin uude töökohta ja jõudsin seal umbes kuu aega olla, kui tööandja sai teada, et ootan last. Tööle kandideerides minu käest seda ei küsitud. Küsiti, et ega ma krooniliselt haige ei ole. Loomulikult oleksin võinud ausalt öelda, kuidas lood on, aga ma ei teinud seda, sest rasedus oli alles nii väike, et isegi mu pere veel ei teadnud. Kui siis umbes kuu hiljem selgus, kuidas lood on, siis survestas tööandja mind lahkuma. Kui ma polnud nõus ise minema, siis kutsuti tööinspektor ja otsiti põhjus mind katseajal vallandada. Ja teate kuidas sellega on, kes otsib see leiab. Loomulikult olin ma ise naiivne ja loll, ei osanud ennast kaitsta. Siiani tunnen süüd, et ei osanud olukorda paremini lahendada.

Ja ikkagi ma ütlen, et mulle tundub see teema üles puhutud ja üle paisutatud. Kui ma umbes kuus aastat tagasi täie hooga tööturule naasin, taskus ainult keskkooli tunnistus ja napilt 5 aastat töökogemust koristaja, lehekandja ja tooteesitlejana, ei olnud see mingiks takistuseks. Loomulikult ei läinud ma ennast kuhugi ettevõttesse ka juhiks pakkuma või ülikooli lektoriks. Alustasingi toiduahela alumisest otsast. Tuli kogemus, tulid veidi paremad ametikohad ja kõrgem palk. Hetkel ütlen ma käsi südamel, ma olen ülemakstud ja ülehinnatud töötaja. Ja isegi nii flirdin ma aegajalt mõttega, et astuks järgmisele astmele, vaataks kus lagi vastu tuleb.



Arvake mitmes kohas on minu paljulapselisus töövestlusel takistuseks olnud? Üks kord. Siis kui potentsiaalne tööandja vihjas, et ma maandan stressi seksiga. See polnud ilmselgelt koht, kus ma oleksin tahtnud töötada. Loomulikult ei saa ma kindlalt väita, et mõni tööandja ei kutsunud mind vestlusele või ei pakkunud ametit, kuna oli teadlik minu perekonnaseisust. Aga olgu kuidas on, ma ise pole kordagi tundnud, et see oleks olnud deal breaker. Ikka mingid teised asjaolud.

Ma ei tea, mis ametikohtadel need naised töötavad, kes on pidanud taluma sellist kohtlemist või millistes ettevõtetes nad on. Isiklikult mina ei tunne ühtegi naist, kes väidaks, et lapsed on tema karjääri rikkunud või seda takistanud. Pigem on see ikkagi inimeses kinni. Nii töötajas endas, kui ka tööandjas. Osad inimesed lihtsalt ongi sellised, kes otsivad konflikte või on oma maailmavaatelt väga jäigad. Nendega polegi midagi teha. Ükski seadus ega määrus neid ümber ei kasvata. Isegi, kui nad on sunnitud alluma, ei tähenda see, et nad ei otsiks (ja päris kindlasti ka leiaks) võimaluse oma töötajaid hoida või vallandada.

No ja see jutt, et naine ei julge sellepärast lapsi saada, et ei tea kas tal ikka pärast tööd on, see tundub mulle ka rumalusena. Miks üldse lapsi saadakse? Või ei saada? Põhjuseid on igasuguseid. Mulle meeldib siiski kõige rohkem see, et lapsi saadakse armastusest. Armastusest partneri vastu, laste vastu või miks mitte isamaa vastu. Aga armastusest töökoha vastu? No ma ei tea, kuidagi rumal tundub. Kes seda tööd ikka nii väga armastab, et laseks sellel dikteerida oma eraelu? Tõsi, on ka selliseid, aga need pole need naised, kes selliseid artikleid üllitavad. Nad on juba leidnud oma eluarmastuse ja karta on, et ükski laps (olemasolev või teoreetiline) seda armastust takistama ei hakka.

Sama tobe jutt on minu meelest see, et lapsi raha pärast saadakse või raha puudumise tõttu ei saada. Igas ühiskonnaklassis saadakse lapsi. Nii nagu on vaeseid paljulapselisi, on ka jõukaid suurperesid. On lasteta kerjuseid ja lastetuid rikkaid. Laste olemasolu ei määra ka see, kas keegi on suhtes või üksik. Olenemata riigikorrast või sotsiaaltoetustest saadakse lapsi/hoidutakse laste saamisest. Tänapäeval ei määra perekonna juurdekasvu isegi see, kas sa oled viljakas/viljatu, mees/naine, eliit/asotsiaal. Kui on piisavalt soovi, siis leitakse ka võimalus. Kui soovi pole, küll leiab ka põhjenduse.


Kelle probleem see siis on? Kes on need naised, kes kardavad lapsi saada ja tunnevad, et neid pärast sünnitamist ei väärtustata? Mis tööd need naised teevad? Kust ajakirjandus need naised leiab? Või kas on võimalik, et need naised ei tulnud lihtsalt oma tööga toime ja kui vallandamiseks läks, siis oli hea ennast laste taha peita?


Kommentaarid