Ühel õhtul, kui ma parasjagu köögis asjatasin, tuli mu esmasündinu ja hakkas mulle rääkima, kuidas suures maailmas asjad käivad. Ma nimelt andsin oma vana nutitelefoni talle, siis kui mul oli hädasti uut vaja (vana tegi suhteliselt nukraid pile ja mul oli vaja Instagrami konto jaoks kvaliteetsemaid). Tema tegi endale kohe kõik võimalikud ja võimatud sotsiaalmeedia kontod (välja arvatud Instagram) ja hakkas Twitteris (kes üldse veel kasutab seda?) Elon Muski jälgima. Tegelikult on tore, et vähemalt selline inimene, mitte mingi rokkstaar, eksole. Aga noh, äkki lugesite ka seda uudist. Igatahes, enne, kui eesti meedia sellest pasundama hakkas, siis mina juba teadsin (äkki see Twitter pole ikkagi nii mõttetu?).
Poiss muidugi hirmus põnevil ja muudkui jaurab sellest, kui äge ja värki. Kas ma ikka saan aru, kui ossom see on ja kohutavalt veider mõelda ja nii. Noh, sorry, aga mina kuulen ainult raha põlemise häält. Kaplinnas saab kohe-kohe vesi otsa ja teie möllate kusagil avakosmoses? Tehke kõigepealt asjad koduplaneedil korda ja siis minge naabritele külla.
See tuletas mulle omakorda meelde Lipsukese postituse seoses säästmise ja raiskamisega, kuidas tema käib sõbranna juures tubades tulesid kustutamas ja peab loenguid vee säästmise kohta. Siinkohal pean tunnistama, et säästmine ja kokkuhoid pole minu forte. Mulle meeldib, kui näiteks õhtul köögis tuli põleb, kuigi seal parasjagu kedagi ei ole. Lihtsalt, kui ma lähen näiteks vett jooma, siis mulle meeldib, et keegi justkui juba ootab mind ees. Ja magamistoas. Ma ei oota ka pesupesemisega kuni kell 23 kukub või isegi nädalavahetust. Esiteks, mulle meeldib, kui kappides on piisavalt puhtaid riideid. Teiseks, igasugused helid hoiavad mind öösiti ärkvel (kui masin võtab vett, sülgab vett, väänab ja ohkab). Pealegi, kes seda keset ööd peaks ronima välja lülitama? Juhtmeid ma ka ei käi maniakaalselt seintest tõmbamas. Nagu, kas te tõesti eeldate, et ma pean pesast eemaldama mikrolaineahju, kubu, veekeetja, kohvimasina (tollega me muide leppisime kokku, et uuest filtrist piisab praeguseks), pliidi, rösteri, televiisori, akvaariumi, arvuti, digiboksi, ruuteri ja kõik 15 laualampi? Nagu iga õhtu? Ja hommikul need uuesti sisse lülitama? Kellel on aega selle juraga tegeleda?
Aga muus osas ma püüan kokku hoida küll. Mul on näiteks täiesti teadlikult ostetud säästlikumad kodumasinad, segistid, vetsupotid (neid on küll üks tegelikult) ja valguskandjad. Ma vaatan toidupoes hindasid. Kannan rõivad suhteliselt ribadeks. Käin rohkem dušši all kui vannis. Ja üleüldiselt investeerin pigem kvaliteeti. Sest, ma pole nii rikas jne.
Aga raiskamine, kui selline, kohutavalt ärritab. Näiteks kasvõi see teisipäevane Munalaiu lugu. Tohutult vihastab. Ei ole ju võimalik, et keegi nii loll saab olla? Neli täiskasvanut, elujõulist eesti inimest lihtsalt mingi lombi põhjas. Ja mille pärast? Süda tõmbub sees valust kokku. Ausalt. Puhas raiskamine. Me ei räägi siin praegu mingitest sentidest, mis ma elektri peale kulutan. Ma räägin asjadest, mis päriselt mingit väärtust omavad. Või vähemalt peaks.
Poiss muidugi hirmus põnevil ja muudkui jaurab sellest, kui äge ja värki. Kas ma ikka saan aru, kui ossom see on ja kohutavalt veider mõelda ja nii. Noh, sorry, aga mina kuulen ainult raha põlemise häält. Kaplinnas saab kohe-kohe vesi otsa ja teie möllate kusagil avakosmoses? Tehke kõigepealt asjad koduplaneedil korda ja siis minge naabritele külla.
See tuletas mulle omakorda meelde Lipsukese postituse seoses säästmise ja raiskamisega, kuidas tema käib sõbranna juures tubades tulesid kustutamas ja peab loenguid vee säästmise kohta. Siinkohal pean tunnistama, et säästmine ja kokkuhoid pole minu forte. Mulle meeldib, kui näiteks õhtul köögis tuli põleb, kuigi seal parasjagu kedagi ei ole. Lihtsalt, kui ma lähen näiteks vett jooma, siis mulle meeldib, et keegi justkui juba ootab mind ees. Ja magamistoas. Ma ei oota ka pesupesemisega kuni kell 23 kukub või isegi nädalavahetust. Esiteks, mulle meeldib, kui kappides on piisavalt puhtaid riideid. Teiseks, igasugused helid hoiavad mind öösiti ärkvel (kui masin võtab vett, sülgab vett, väänab ja ohkab). Pealegi, kes seda keset ööd peaks ronima välja lülitama? Juhtmeid ma ka ei käi maniakaalselt seintest tõmbamas. Nagu, kas te tõesti eeldate, et ma pean pesast eemaldama mikrolaineahju, kubu, veekeetja, kohvimasina (tollega me muide leppisime kokku, et uuest filtrist piisab praeguseks), pliidi, rösteri, televiisori, akvaariumi, arvuti, digiboksi, ruuteri ja kõik 15 laualampi? Nagu iga õhtu? Ja hommikul need uuesti sisse lülitama? Kellel on aega selle juraga tegeleda?
Aga muus osas ma püüan kokku hoida küll. Mul on näiteks täiesti teadlikult ostetud säästlikumad kodumasinad, segistid, vetsupotid (neid on küll üks tegelikult) ja valguskandjad. Ma vaatan toidupoes hindasid. Kannan rõivad suhteliselt ribadeks. Käin rohkem dušši all kui vannis. Ja üleüldiselt investeerin pigem kvaliteeti. Sest, ma pole nii rikas jne.
Aga raiskamine, kui selline, kohutavalt ärritab. Näiteks kasvõi see teisipäevane Munalaiu lugu. Tohutult vihastab. Ei ole ju võimalik, et keegi nii loll saab olla? Neli täiskasvanut, elujõulist eesti inimest lihtsalt mingi lombi põhjas. Ja mille pärast? Süda tõmbub sees valust kokku. Ausalt. Puhas raiskamine. Me ei räägi siin praegu mingitest sentidest, mis ma elektri peale kulutan. Ma räägin asjadest, mis päriselt mingit väärtust omavad. Või vähemalt peaks.
Kommentaarid
Postita kommentaar