Anna, anna, anna!

Kas te juba teadsite, et mul on suvest saadik püsisuhe? Jube tähtis tunne. Mul on oma Mees. Tuleb oma suure uhke autoga, pargib treppi, lükkab ohutuled sisse ja astub sisse. Iial ei tule ta tühjade kätega. Alati toob mitu kotitäit söögipoolist ja muud kodukraami. Korra palusin tal ära minnes prügi ka välja viia, aga selle peale ta pisut kohkus. Kes meist ikka täiuslik on?

Võin julgelt väita, et 90% oma toidulauast tellin arvutilaua tagant ja see tuuakse mulle kenasti koju kätte. Seetõttu käin ma toidukauplustes haruharva. Ometi olen ma jõudnud märgata, et minu sõbrad LHVst asendusid, minu tuttavatega Starmanist ja ühel hetkel olid hoopis mingid võõrad Lastehaiglast. Ma olen püüdnud neid vältida, käies kõrvaklapid peas, kiirel sammul ja tähtsa näoga.



Vahel ma libastun. Tõstan nendest möödudes pilgu ja siis nad püüavad mind kinni. Kõrguvad mu kohale kõigi oma sentimeetritega ja suruvad oma karvase rinna mulle nina alla (palve kõigile emadele, õpetage oma poegadele, et V-kaelusega sviitri alla käib T-särk, eks). Hakkavad hästi kiiresti rääkima sellest, kuidas ikka head peab tegema ja karma võlga vähendama ja et lapsed on kõik nii nunnud ja armasad. Räägib sellest, et kõik Maarjamaa haiged lapsed tuuakse Tallinnasse, sest siin on super-über-ülivinged arstid ja nüüd minu igakuine viiekas võiks aidata sellele hospitalile mega-ülikõva-imemasin soetada. Sest kui ma seda ei tee, siis kõigi nende laste surnud hinged tulevad minu lapsi kummitama. Või noh, midagi sinna kanti ta rääkis, me ei kuulanud hästi, loendasin rinnakarvu.

Jah, ma tean mida te mõtlete. Et mina, nelja poja emana, peaksin kõik oma varanduse, kopsud ja neerud maha müüma, et ikka kõik maailma lapsed saaks terveks ravitud ja la-di-da. Ei. Mul on allergia sunniviisliste asjade vastu. Ma ei tee sunniviisiliselt kingitusi ei lasteaia kasvatajatele, õpetajatele ega kolleegidele. Lihtsalt ei. Kui mulle keegi meeldib ja ma tahan, siis ma teen. Ma pole kade. Kui ma saan head teenindust, siis mul pole valus jootraha anda, nii juuksurile, baristale kui Taxify juhile. Küsige mu poiste käest, kui ei usu. Aga vot ei ole mul sisemist sundust annetada haiglatele.

Ma saan aru, et vanemale, kes last ootab ja see siis liiga vara sünnib, on see laps maailma suurim ime. Isegi siis, kui see laps vajab terve elu kõrvalist abi. Jah, ma saan aru, et ma pole ise seda kogenud, mida tähendab lapse kaotamine, või isegi mõte sellest. Ma saan aru, et ilmselt iga vanem teeb absoluutselt kõik, mis tema võimuses, et oma last aidata ja tema eluiga kasvõi minuti võrra pikendada. Ega need MMS teemad muidu ei kerkiks. Emad ja isad on nõus minema hingevaakuva lapsega kasvõi maakera otsa, et ravi leida. Ja eks sellele need karvased müügipoisid rõhuvadki. Ja see hakkab vastu. Pressitakse tundlikele punktidele. Manipuleeritakse sind tegema midagi, mida sa ei taha tegelikult teha.

Jah, kirjeldamatult niru tunne oli poisi juurest minema kõndida ja öelda, et sorry, aga kurdid kõrvad ja tühi hing. Aga ma võin raudpolt kindlalt väita, et kui ma oleksin läinud kergema vastupanu teed ja oma andmed jätnud, siis oleks mul kordades odavam tunne olnud.

Kommentaarid

  1. Võeh, ma ei kannata neid ka. Sellel samal põhjusel, et rõhuvad emotsioonidele, et lapsed ikka kannatavad ja nii edasi. Starmani ja LHV omad on vähemalt konkreetsed selles, et tahavad raha. Kuid need on sellest sammuke hullemad oma manipulatsiooniga. Ning kas ma eksin või riik peaks sellega ikkagi tegelema? Miks kerjata inimestelt raha, kes maksavad nagunii makse?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Samad mõtted. Kogu üritus jätab vastiku tunde sisse.

      Kustuta

Postita kommentaar