Inimeseõpetus põhikoolile



Möödunud reedel juhtus selline kentsakas lugu. Nägin ekoolist, et kolmanda poja õpetaja ootab reedeks (samaks päevaks!) 20 eurot ekskursiooniraha. Ausalt, müts maha nende vanemate ees, kes tõesti iga päev logivad ekooli sisse ja loevad seal vestlusi ning on igati kursis koolis ning õppetegevuses toimuvaga. Mitte, et mul poleks aega (ilmselgelt), aga ma lihtsalt unustan. Ärge mõistke hukka, ma väärtustan haridust kõrgelt, aga ausalt, ma lihtsalt tunnen puudust ajast, kui koolis käimine oli iga Juhani ja Jaani isiklik vastutus. Mul vererõhk tõuseb, kui ma juhtun keset päeva avastama, et üks minu ilusatest ja tarkadest järeltulijatest on tuima näoga lihtsalt poppi teinud. Ma saan aru, et ma peaksin hoolitsema selle eest, et ta hommikul ärkab, hambad peseb, T-särgi õiget pidi selga tõmbab ja vaatamata kõikidele teel ilmnevatele takistustele ja ahvatlustele ikka üle kooliläve jõuaks. Kuidas ma seda tegema peaksin, kui ma pean samal ajal olema juba linna teises otsas kohvitass käes blogi kirjutamas? Isegi kui ma meeleheitlikult kodu või nende isiklikule numbrile helistaksin, siis seda lihtsalt ei võeta vastu. Aga noh, keda kotib? Teed neid lapsi siis nii palju, et ei suuda neid autoga igal hommikul kooli viia ja oodata koolimaja ees, et nad ikka tundi jõuaksid, eks ole. Teate, ärge parem hakake, need on esimese Eesti teemad. Mina siin üritan elu eest kolmandast teise koos pesakonnaga ennast nihverdada. (Appi, nüüd läks teema täiesti lappama!)

Enivei, et siis reedeks 20 raha ja juba viimane päev. No anna kannatust! Ma alles esimest korda näen, et juba viimane päev. Helistasin siis klassijuhatajale ja küsisin, et kas kohe päriselt on viimane päev? No teadagi, ise oled loll ja laps on sul ka loll jne (ok, no päris nii ei öelnud, ikkagi haritud inimene, diplomiga. Nad oskavad viisakalt sind debiilikuks kutsuda). Ja nüüd on kõik, buss on tellitud ja ma võib-olla võin teid ootejärjekorda panna, juhul kui keegi peaks känseldama. Noh, nagu öeldakse, parem varblane peos ...



Edasi läks asi täiesti käest ära. Õpetaja hakkas rääkima, et tema ei saa üldse aru mida noored tahavad. Et tema on terve elu õpetaja olnud ja sellist klassi pole ta varem näinud. Tema võimleb elu eest, et midagi põnevat ja huvitavat korraldada, küsib lastelt arvamust ning parimal juhul saab vastuseks õlakehituse. Miski ei huvita, miski ei vaimusta, kõik on nendele meh. Mul hakkas õpetajast väga kahju. Püüdsin teda lohutada ja öelda, et minu meelset tänapäeva noortele on ainult wifi olemasolu huvipakkuv teema. See oli viga. Õpetaja hakkas nutta tihkudes edasi rääkima, et kui raske tal ikkagi on ja tema ei tea mida nendega teha ja kuidas nendeni jõuda.

No ma ei tea kuidas ma alati oskan ennast sellistesse olukordadesse manööverdada. Mida ma pean siis nüüd ütlema? Teismelised on läbi ajaloo sellised kummalised tegelased olnud. Nendest on võimatu aru saada, kuna nad ise alles avastavad end. No ja olgem ausad, enamik vanemaid ei saa oma lastest aru, saati siis veel pedagoog, kes peaks ea poolset juba pensionil olema. Võib-olla mõni noorem, khuulim, hipsterim, änksam, mõnsam, vingem õppejõud tuleks selle mission impossiblega toime. Keegi, kellele nad vaatavad alt üles, kellega tahaksid samastuda, kes räägiks nende keelt. See mis tundub ühele kuuekümne aastasele prouale huvitav meelelahutus, on ilmselt üsna erinev sellest, mida üks 13 aastane selle all silmas peab. Aga kõike seda teab õpetaja kindlasti isegi, pole mõtet haavale soola hõõruda.



Ütlesin hoopis, et hindan väga tema panust ja üldse imetlen õpetajaid, kuna nad teevad nii rasket, ometi olulist tööd. Soovisin talle jõudu ja kaunist nädalavahetust. Ja päris ausalt, ma mõtlesin kõike seda siiralt. Ma võin aegajalt pahandada ja kurjustada ning meetoditega mitte nõustuda, aga tegelikult on õpetajad minu silmis erakordse austuse väärilised. Peab olema eriline kutsumus (ürgne, kui soovite), mis ajendab seda ametit valima ja sellele truuks jääma.

Pühapäeva õhtul sain õpetajalt sõnumi: kui poiss veel soovib, siis koht on ja saab esmaspäeval raha tuua. Selline õpetaja, selline inimene. Imetlusväärne.

Kommentaarid