Kuidas võita vaenlasi ja võõranduda inimestest?

Hakake blogi pidama! See rikub kõik olemasolevad ja võimalikud tulevased suhted! 100% success guaranteed!


Teised inimesed ei näe meid kunagi sellisena, nagu me tegelikult oleme. Nad näevad ainult seda kujutist, mis nad ise meist enda peas loonud on. Kui me teeme midagi, mis on kooskõlas selle kujutisega, siis see kinnistub. Kui me aga käitume kuidagi teisiti, siis esiti püütakse seda ignoreerida ja kui see üle ei lähe, siis nad ütlevad, et "sa oled muutunud" ja lõpetavad suhtlemise.

Blogi pidamine on eeltoodu saavutamiseks suurepärane tööriist. Sest, kui muidu on kohalik rahvas pigem suhtumisega, ela ja lase elada, siis need, kes on otsustanud oma elu avalikkuse ette tuua, nii auväärse kohtlemise osaliseks ei lange. Eks me ise pea ennast ikka kõige vahvamateks ja kõiki teisi lollideks. No ja milline täie mõistusega inimene hakkab oma musta pesu teiste ees pesema, rääkimata lahtiste hingehaavade lakkumisest? You're practically asking for it.

Mida mulle siis ette on heidetud? Alustaks klassikast ehk killukesi minu lastekasvatus meetoditest.
"Lasi endale neli last teha ja nüüd halab siin."  Ega mul polegi midagi enda kaitseks öelda. Jah, mul on neli last. Eks ta vahel ikka ole keeruline, aga olen kuulnud hullemat hala naistelt, kes kasvatavad ühte last.

"Ükski mees ei jäta nelja last niisama maha, järelikult ikka ise oli mõrd." Ega minuga lihtne pole tõesti. Isegi oma parimatel päevadel olen ma pehmelt öeldes ebastabiilne.



"Ise käib sõbrannadega muudkui restoranides ja lastele pakub ainult makarone hakklihaga." See, et ma vahel sõbrannadega väljas käin ja sellest kirjutan, ei tähenda tingimata, et mu lapsed samal ajal kodus näljapajukil on. Kuna ma ei taha siin mingit toidublogi pidada, siis ei kirjuta ma ka sellest iganädalaselt, mida ma kodus söögiks teen. Ja mis puutub makaronidesse hakklihaga, siis need on muide täiega head ja paljude laste lemmiksöök. Ja kui sõbrannad külla tulevad, siis saavad nemad ka neidsamu makarone.

Minu isiklik lemmik: "Kui su lastel on koolis probleeme, siis äkki sa ei peaks nii palju trennis käima vaid rohkem kodus olema?" Kõik jälle õige. Ilmselt nende emade (kes trennis ei käi) lapsed õpivad kõik viitele.

Sellele sarnane: "Vaesed lapsed, isa neil niigi pole ja ema käib ka pidevalt linna peal litutamas." Keegi selle peale ei tule, et mu lapsed on juba nii suured, et nad eelistavad minu blogis võimalikult vähe figureerida? Ja tõstke käsi, kes tahab 6 korda nädalas lugeda sellest, kuidas me koos makarone sõime ja "Suure paugu teooriat" vaatasime? Või voodipesu vahetasime? Aga äkki pakub põnevust meie igaõhtune viktoriin "Kes täna potist  mööda lasi?" Andestage, aga kui te tahate lugeda sellest, kuidas blogija koristas ja süüa tegi, siis olete sattunud valele lehele. Õige leht asub siin (link).

Üks pikantsemaid: "Naine, kellel on lapsed ei peaks üldse nii palju tähelepanu oma välimusele pöörama, vaid ainult laste nimel elama." Kuna ütlejaks oli eakas härrasmees, siis ma saan kontekstist aru. Aastal 1952 just nii oligi. 2018 enam kaardiga "Aga mul on lapsed" kaugele ei sõida. Midagi peab veel olema.



"Kuidas tal üldse üksikemana nii palju raha on, et iga nädal sõbrannadega veini juua?" Aah, küll on mõnus teiste rahakotis tuuseldamas käia. Ja pealegi, 6 eurot nädalas veini peale on mõne jaoks siis täiesti liig mis liig või? No mina ei käi näiteks kulmu-, ripsme- ega küünehoolduses. Selle arvelt saangi oma veinid.

"Tal vist mingit muud elu polegi, kui akna peal naabreid jälgida ja neid ahistada." Jah, pärast toda postitust, hakkasin edasi mõtlema, et ma ikka tean haiglaselt palju oma naabrite kohta. Arvestades, et ma viibin enamuse ajast trennis või sõbrannadega pralletamas, siis järelikult viibin iga kodus oldud hetke nina kleepsuna vastu köögiakent. Üsna hale.

"Ma ei julge sinuga suhelda, sest oht blogi sisse sattuda on liiga suur." Sellest murest saan ma suurepäraselt aru. Eriti arvestades, et mul on kombeks sõnu väänata ja kontekstist välja võtta. Kui lapsed kuulsid, et mu blogil ei olegi 10 lugejat, nagu nad olid arvanud, vaid pisut rohkem, siis kästi kõik neisse puutuv ära kustutada. Ei tea mina millest see paanika. Või on neil plaanis Kaitseministeeriumisse tööle minna ja selline tundlik info mida ma jagan võib nende karjääri juba eos lõpetada?

Nüüd siis teate. Olen kõik ausalt ära rääkinud, mis südamel oli.

Kommentaarid