Kuulsuse narrid

Üks päev töö juures, kui ma olin jõudnud terve interneti juba kaanest kaaneni läbi lugeda ja ikka veel oli aega tööpäeva lõpuni, siis asusin ma iseennast googeldama. Sest noh, pole ju põnevamat teemat, kui mina, mina ise ja ma. Haigus tean. Palusin perearstilt selle vastu rohtu, öeldi, et joo vähem. Ei aidanud.

Tegelikult istutati mõte juba paar päeva varem alateadvusesse, kui ma juhtusin mingit nupukest lugema, et tasub oma sotsiaalmeedia kajastust teadlikult hallata ja aegajalt enda nime otsingumootorisse panna, et näha, mis imago sul veebis on. Aga eks paras ports eneseimetlust oli ka omal kohal.

Midagi üllatavalt ma ei leidnud. Facebook, Instagram, blogid, Pärnu Postimees, Sportfoto, Eesti Päevaleht, Äriregister, the usual. Ja siis, kolmandal lehel, eks ole, Indrek Tarand mainib mind. Niimoodi siis kirjutab, tsiteerib, nagu ma oleks keegi:

Kuvatõmmis Facebookist.

Kui ma kulmud kukla tagant õigele kohale kratsisin ja klaviatuurilt silmamunad koobastesse tagasi lükkasin, siis läksin ikka täitsa puhevile kohe. Õnneks kedagi teist tol hetkel kontoris polnud, nad poleks sinna äragi mahtunud. Mõelda, sellisel inimesel suutsin mina, väike tähtsusetu ussike, mingi tobeda juraga terve päeva meelt lahutada. Ja mitte ainult, ta võttis vaevaks mind isegi tsiteerida. No ikka julmalt uhke tunne oli.

Muidugi mõtlesin, et äkki polegi see inimene, keda mina silmas pean? Hannes Võrno ka ju väidab, et keegi teine tema nime alt postitab provokatiivseid ütelusi. Aga noh, tundus päris. Ma rohkem ei julenud uurida. Ega see liigne tõde pole kedagi eriliselt õnnelikuks teinud. Teatud enesepettus käigu asja juurde.

No ja mis puutub minu sotsiaalsesse mainesse, siis kui ikka nii suured inimesed mind tsiteerivad, siis pole ma asjata elanud. Ma lisasin selle lingi kohe oma elulookirjeldusse. Needless to say, vähemalt nüüd 1,5 päeva olen ma Da Boss. Ärge siis tühiste asjadega tülitage, eks.



Kommentaarid