Millal sa saad blogijaks?

Mõned aastad tagasi, kui ma parasjagu olin in between jobs, tutvustasin end kui blogijat. Sest, noh, see kõlas paremini kui töötu või isegi tööotsija. Ja kui nüüd puht ajaliselt võtta, siis olen ma blogi pidanud kauem, kui mõnel palgalisel töökohal. No siinkohal võiks muidugi ka öelda, et ma olen näiteks sportlane, sest ka seda olen ma suutnud lojaalsemalt teha, kui ühe või teise ettevõtte nimekirjas olla. Aga ütleme siis, et blogija.


Millal saab inimene blogijaks? Kas siis, kui ta endale vastava lehe loob? Esimese jälgija saab? Esimese vihasõnumi? Või esimese reaalse sissetuleku tänu blogi postitusele? Enne seda oled lihtsalt amatöörblogija? Kas ma vastan neile kriteeriumitele, et saaksin võhivõõrastele silmagi pilgutamata öelda, et ma olen blogija?

Päris esimese postituse tegin 2013 aasta suvel. Seega, vähemalt ma olen õigel teel. Seda konkreetset lehte haldasin umbes poolteist aastat. Kirjutasin suvaliselt. Siis kui tuju tuli, aga pigem harva. Siis ma panin tolle kinni. Tegin lahti. Tegin uue blogi. Ei kirjutanud ligi poolteist aastat, sest polnud õieti midagi põrutavat kirjutada ja pealegi oli hing alles hell selle esimese blogi kinnipaneku põhjuste tõttu. Kui ma lõpuks jõudsin sinna, et hakkaks uuesti oma esimesse blogisse kirjutama, siis ei pääsenud ma sinna ligi. Kuna mul neid gmail.com kontosid on hulgi, siis ma lihtsalt ei suutnud meelde tuletada, millise alt ma toda blogi pidasin ja kuidas sinna kirjutamispaneelile saada. Lõin käega ja tegin uue. New is always better, right? Right?

Jälgijaid mul on. Suurem osa tulid Google Pluss kontoga kaasa. Ilmselt siis need tegelased, kes varemgi lugejad olid. (Ausalt, mina ei taipa kuidas see süsteem Googlis töötab. Loogiliselt oleks pidanud ka need jälgijad ju kuhugi teise konto peale jääma. So confused, my brain hurts.) Hindan teie lojaalsust kuuni ja tagasi (saadab õhumusi).

Vihasõnumitega on pahasti. Selles mõttes, et konkreetselt halvasti pole keegi veel kommentaaridesse kirjutanud. Otse on küll öeldud, et miks ma jälle seda või toda asja nii avameelselt lahkan, või et ma võiks hoopis nii või naa moodi kirjutada. (Äkki siis ise kirjutate hoopis minu eest? Annan oma paroolid ja minge kirjutage seal.) Sedagi juhtub harva, pigem ikka öeldakse hästi, tunnustavalt. Aga jah, kusagilt lugesin, et enne kui sul pole oma vihaklubi, siis pole sa tegelikult mitte keegi. Seega ootan põnevusega. Andke märku, kui te kusagil olemas olete. Palun olge olemas, ma nii väga tahaks keegi olla. Pliiiizzz.

Ja raha pole ma ka saanud. Ei pole küsinud ja pakkuma pole tuldud. Nii, et pooled kriteeriumitest on täidetud. Teise 50ne protsendiga on nukram.

Olin just poole peal oma kirjutamisega, kui lugesin Pille Blogist (link) blogija välimäärajast. No ja mõtlesin, et kui ma juba selle ukse avasin, siis miks mitte edasi astuda.



1. Et siis see keskharidus - yes, olemas! No hea küll, mingi kutse on ka põhimõtteliselt, aga kuna ma seda ei harrasta, siis ikkagi keskharidus.
2. Lagunenud perest pärit - kahjuks mitte, oleks ilmselt palju rohkem materjali.
3. Noorelt ja väga noorelt emaks saanud - jah, tänapäeval on kõik alla kuuekümne aastased noored ja kui ma sain esimese 21 aastaselt, siis ikka väga noorelt. Teismeliselt võiks isegi öelda.
4. Ja lapsi peab ikka nii 3 olema - väga hea, mul 4.
5. Auto juhtimisõigus puudub - sellega on jälle halvasti, just uuendasin luba. 10 aastat juba load.
6. Välimuselt pigem tuustid - eem, sellest ma tegelikult aru ei saa hästi, aga noh, ütleme, et maitse asi ja mingite standardite järgi võin ma keskpäraselt tuustine olla küll.

Leidsin ühe pildi tuustist

7. Tööl pole käinud, enamasti - tööl käin, enamasti. Aga kui pisut süveneda, siis ega 3 ja enama lapse emadel on koduski juba piisavalt palju tööd. Ja kas te väidate, et koduseinte vahel tehtud töö polegi töö?
8. Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub - targutaja - check; elust ei tea midagi - ega jah, arvestades kui palju ma arvamust avaldan ja muidu kaagutan, siis võiks teadmisi ikka rohkem olla, aga noh, keskharidus ju ainult; elukogemus puudub - jälle jään jänni, et mida siis täpselt elukogemuse all silmas peetakse? Elus olen, midagi on kogetud ka elus, äkki siiski päriselt ei puudu.
9. Sisemiselt ka tuustid - see on tegelikult päris naljakas. Milline see seesmiselt tuustine inimene on? Karvane, räsitud ja väsinud? Keegi ju ütles ka mulle, et mu blogi on igav ja sapine. Ju ma siis ikkagi olen.
10. Meeste välimus pole oluline, aga enamasti annab kõvasti soovida - see punkt ajas eriti juhtme sassi. Kas siin peetakse silmas meessoost blogijate välimust? Või blogijate meeste valikut? Kuna ma ise pole ja ühtegi ei oma, siis jätan selle punkti igaks juhuks lihtsalt kommenteerimata. Niigi juba sai liiga palju targutatud.

Selles nimekirjas läks mul juba paremini 10nest kõva 6,5. Kui ma töölt koju jääks ja sugu vahetaks, siis võiksin ennast blogijaks pidada küll.

P.S. Üks öö nägin unes, et see minu tuttav ajakirjanik kirjutas mulle Messengeri, et ma kirjutan väga professionaalselt, umbes sama hästi kui tema. Järeldan, et minu alter ego, see kes öösiti ja purjuspeaga ringi möllab, kiidab mu blogi heaks.

Kommentaarid