Normaalne noh, tavaline.

Naistele ikka meeldib, kui neile ilusti öeldakse. Tuuakse lilli ja räägitakse nende ilust. Vannutakse igavest truudust ja armastust. Naised lihtsalt on nii ehitatud, et armastavad kõrvadega. Sellepärast peabki neile ikka mitu korda päevas meelde tuletama, kui hinnatud ja väärtuslikud nad on. Meestega on teisiti. Mida sa ikka korrutad üht ja sama. Eks ma siis annan teada, kui midagi muutuma peaks. Oleme kuulnud küll neid anekdoote.

Naisena, aga eelkõige emana õpetan ma oma poegi teadlikult emotsioone sõnadesse panema ja neid oksendamiseni korrutama. Nii ma käingi neil järel ja küsin, et kas nad ikka armastavad mind ja kas ma täna olen ilus. Mitte, et ma seda ei teaks või kinnitust vajaks, aga et poistel tekiks harjumus oma tulevastele naistele komplimente öelda ja neid lisaks tegudele ka sõnadega väärtustada. See ei ole olnud lihtne.

Armastusega väljendusega oli selline lugu:

 
 
 

Komplimentidega on veel nukram. Tavaliselt kehitatakse õlgu, kui ma uue kleidiga nina all keerutan. Juuksuri juures käiku märgatakse ka paari nädala hilinemisega. Ja kui ma otse küsin, et kas ma ilus olen, siis öeldakse, et nad ei tea, normaalne noh, tavaline.

Eelmise nädala neljapäeval vastu reede ööd, jäin ma haigeks. Mingi kõhuviirus. Kaotasin kehakaalust 2 kilo (ei soovita sellist dieeti muidu) ja hommikul dušši all viskas pildi taskusse. Roomasin sealt märja peaga voodisse tagasi ja saatsin ülemusele sõnumi, et tal tuleb kohvi keetmisega reedel endal hakkama saada, sest mina ei tule temaga kontorisse kohvi jooma. Hiljem samal päeval, kui ma köögis askeldasin, küsis esmasündinu õudusega, et mis minuga ometi juhtus.

No ei juhtunud midagi. Märja peaga läksin tudule. Ja need kuivasid siis nagu loodus juhatas. Selline tavaline, neljalapse ema olin - tuustine, nii seest kui väljast. Vastasin siis poisile, et see mida tema minu puhul normaalseks ja tavaliseks peab, pole seda teps mitte, vaid iga hommikune pesu, kreemitamine, koorimine, kitkumine ja tuhat (väike liialdus ilmselgelt) muud toimingut, mida igal hommikul enne kukke ja koitu sooritan. Ja see ongi minu normaalsus ning õppigu parem hindama seda, kui ilus ma muidu olen ja vastavalt ka tunnustama.


Töölaud.

See tuletas mulle meelde loo, mis ma kunagi oma eelmises blogis kirjutasin. Lühidalt oli iva selles, et eesti mees ei oskagi kohalikku floorat ja faunat hinnata, enne kui on veidi maailmas ringi rännanud ja kaktuseid ja laamasid kohanud. Siis alles saavad aru, kui ilusad on tegelikult kohalikud naised. Pole siis ime, et naised valentinipäeval Delfis hädaldavad, et mees ei toonud isegi lilli ja šokolaadi. Ei toogi. Naiste ja emadepäeval ka ei too. Sest see pole tema jaoks eriline. Normaalne noh, tavaline. Aga jätke vahel tegemata need normaalsed ja tavalised asjad. Seda nad küll märkavad.

Kommentaarid