Psühhopaadid meie ümber

Mõni aeg tagasi avaldasin postituse, milles kirjeldasin veidi seda, milline oli minu abielu. Postitust kirjutades ja seda avalikustades, olid mul vastakad emotsioonid. Esiteks, ma ei taha jätta endast nõrga inimese muljet. Ma ei pea ennast ohvriks. Mulle ei meeldi, kui inimesed tunnevad mulle kaasa. Ma ei salli, kui mind haletsetakse. Teisest küljest, ma pole üks nendest, kes saaks öelda, et näed ma survaivisin selle ja nüüd olen vinge bäd äss.

 

Mis minuga oli, see oli. Mis siin enam ikka sellest nii väga heietada. Ma saan väga hästi aru, mis selle olukorra tingis ja et mul tuleb ilmselt aasta(kümne)id tegeleda oma väärtusetustunde ja hingehaavadega. Aga ma ei lase sellel end lämmatada. See on midagi, millega ma pean tegelema, see ei määratle mind. Ma ei vaja pidevalt õlale patsutusi ja haletsevaid pilke. Ma ei taha, et mind nähes on esimene ja ainus mõte, et issake, mis temaga ometi oli. Ma tean, et on inimesi, kes oma rasket lapsepõlve või muid traumasid lõpmatuseni lüpsavad ja naudivad ohvrirolli, seda kui neile kaasa tuntakse, härdalt õlale patsutatakse ja siidkinnastega palderjaniteed serveeritakse. Mina pole üks nendest.

Kõige selle tõttu, kahtlesin ma väga, kas mul üldse tasub oma lugu avalikustada. Kuidas mu lugejad mind edaspidi näevad? Kas ma olengi nüüd ohver? Kellega juhtus midagi hirmsat ja mis muutis mind jäädavalt? Kas ma saan üldse enam kirjutada tobedatest vahejuhtumistest oma elus, või oodatakse minult nüüd ainult kannatusi ja valu?

Osa minust kartis ka seda, et pahandatakse. Mõeldakse, et järjekordse üksiku ja hüljatud naisterahva õel kättemaksu propaganda oma eksmehe kapsaaeda.

Ma vihkan nelke!
Minu ainus vabandus on, et ma nägin kimpu umbes 20 minutit enne abielu registreerimist.

Huvitav on see, et selliste lugude puhul, milles ma julgen tulla turvalisest tsoonist välja ja avan päriselt oma hingeluugid, on inimeste vastukaja ootamatult soe. Ühest küljest näitab see seda, et inimesed ikkagi on päriselt ilusad ja head, hellad ning empaatilised. (Ma küll ei tea mis põhjakiht on delfikommentaatorid ja perekooli käod, sest need paistavad ka ikka elujõulised kaasaelajad olema.) Teisest küljest tegid need kommentaarid mind väga nukraks. Kui palju siis ikkagi on naisi, kes on pidanud taluma samasuguseid ja hullemaidki õuduseid? Mõned koguni erinevate partnerite poolt. See on hirmuäratav. Päris tõsiselt, ma tundsin suurt valu, kui lugesin kommentaare. Valu kaaskannatajate pärast ja veel suuremat valu nende pärast, kes elavad selles, taipamata, et see mis toimub ei ole normaalne.

Mõned raamatud, mis on mind aidanud. Raamatukogus on teisi veel.
 
Ma ei ole psühhiaater. Mul ei ole voli kellelegi diagnoosi panna. Kui ma ütleks, et keegi on psühhopaat, siis see on minu hinnang. Või nartsissist. Või sotsiopaat. Aga ma pole psühhiaater. Ma loen psühholoogia kallakuga raamatuid, mis õpetavad eelpool nimetatud loomujooni märkama ja inimestest, kes selliseid jooni ilmutavad, hoiduma. Selliste raamatute tõttu tean ma, et igal kümnendal inimesel on kalduvus käituda isekalt ja teisi hävitavalt. Enamik nendest inimestest ei ole vägivaldsed ja nendest ei saa koolitulistajaid, sari- ega massimõrvareid. Nad elavad oma normaalset tavapärast elu, hävitades enesehinnanguid ja manipuleerides. Reeglina on nad küllaltki intelligentsed ja võivad oma "hobiga" tegeleda, ilma, et vahele jääksid. Huvitaval kombel valivad nad enda mängukaaslasteks/ohvriteks pigem tugeva natuuriga inimesed. Muidu ei paku mäng neile piisavalt palju pinget. Nad oskavad väga osavalt matkida tegelikke emotsioone. Nad on ambitsioonikad ja jõulised, atraktiivsed isiksused. Nad teavad, kuidas inimestele meeldida.

Lastele õpetatakse kuidas kaitsta end pervertide ja pedofiilide eest. Taskusulide ja identiteedivaraste eest. Samamoodi peaks neid õpetama kaitsma end sotsiopaatide eest. Sest psühhopaat on täpselt nii kaua taltsas ja ohutu, kuni ta saab oma tahtmise. Selleks võib olla raha, võim, tähelepanu. Häda on selles, et nad ei rahuldu kunagi. Nad tahavad ikka rohkem. Vahendeid valimata. Ja varem või hiljem läheb see nende lõputu nälg ja janu millegi enama järele käest ära. Nende suurushullustus sunnib neid ületama piire. Ja nad ei hooli vähimatki teiste inimeste kannatustest.

Kommentaarid