See jõude passimine ei ole tervislik. Aju hakkab igasuguseid idiootsusi genereerima. Ja kui keegi ei piira arvutile ligipääsu, siis... Raske öelda, kui palju minu kirjatükkidest tohiksid üldse ilmavalgust näha. Kui väga hulluks läheb, siis võite igaks juhuks kiirabisse helistada.
Nõukogude ajal oli elu väga lihtne. Ema oli püha. Punkt. Nüüd on kõik hirmus targad ja ema pole enam üldse püha. Keegi pole, kui see peaks mingi lohutus olema. Aga emana oleks väga äge vähemalt korra elus saadiku puutumatust soovinud kogeda. No mis sa teed, hiljaks jäin.
Nüüd on nii, et tee mida sa teed, ikka on kõik halb ja vale. Juba algusest peale. Kui rasedaks jäid, siis oled ise süüdi. Oled siis nii ahvatlev, et vaene, kaitsetu, nõrk meessugu ei suuda sust mööda kõndida. Ja mida sa üldse kannad oma ovuleerivas emakas neid munarakke kaasas? Loll oled lihtsalt, et rasedaks jäid ("Vabandage, lugupeetud kohtunik, süüalune ei ole vastutav, et tema laetud relvast kuul ohvri kõhtu lendas. Ohver on ise süüdi, et kuulile ette jäi. Ja kas on üldse uuritud, kas ohvril mitte magnetit kõhuõõnsuses polnud, mis kuuli relvast enda poole tõmbas? Seega, kes siin üldse tegelik ohver on?").
Kui beebi sünnib, siis alles läheb tegelik pidu lahti. Sünnitas ise on igaveseks meessoo jaoks rikutud, käis keisril on saamatu. Kui annab rinda, on laisk. Kui pudelit, siis hoolimatu. Vaktsineerib, on ajupestud, ei vaktsineeri on ekstremist. Paneb sõime on karjerist, jääb koju ja saab ühe veel, on titevabrik. Kasutab ühekordseid mähkmeid on harimatu, kasutab marlimähkmeid on fanatt. Paneb trenni ja huviringi, stimuleerib oma lapse üle, ei pane, järelikult pole lapse heaolust huvitatud. Kui laps peaks mingil põhjusel haige olema, siis ka ikkagi naine süüdi - mis ta siis joob/suitsetab/tablette krõbistab? Või on lihtsalt halvad geenid? Miks ta siis lapse isaks mõnda elujõulisemat isendit ei valinud? You damned if you do, you damned if you don't.
Ausalt, kui seda kõike kõrvalt vaadata, siis need, kes otsustavad vabatahtlikult emaks saada, on ühed igavesti vaprad naised. Sellist mentaalset peksu saada pole mingi naljaasi. Pole ime, et sünnitusjärgne depressioon nii tavaline on. Standardid on naeruväärsed. Lugedes noorte emade blogisid, on mul ainult hea meel, et minu jaoks on see etapp elus läbitud. Nüüd ma ootan seda aega, kui mind uutes kuritegudes süüdistama hakatakse.
Nõukogude ajal oli elu väga lihtne. Ema oli püha. Punkt. Nüüd on kõik hirmus targad ja ema pole enam üldse püha. Keegi pole, kui see peaks mingi lohutus olema. Aga emana oleks väga äge vähemalt korra elus saadiku puutumatust soovinud kogeda. No mis sa teed, hiljaks jäin.
Nüüd on nii, et tee mida sa teed, ikka on kõik halb ja vale. Juba algusest peale. Kui rasedaks jäid, siis oled ise süüdi. Oled siis nii ahvatlev, et vaene, kaitsetu, nõrk meessugu ei suuda sust mööda kõndida. Ja mida sa üldse kannad oma ovuleerivas emakas neid munarakke kaasas? Loll oled lihtsalt, et rasedaks jäid ("Vabandage, lugupeetud kohtunik, süüalune ei ole vastutav, et tema laetud relvast kuul ohvri kõhtu lendas. Ohver on ise süüdi, et kuulile ette jäi. Ja kas on üldse uuritud, kas ohvril mitte magnetit kõhuõõnsuses polnud, mis kuuli relvast enda poole tõmbas? Seega, kes siin üldse tegelik ohver on?").
Kui beebi sünnib, siis alles läheb tegelik pidu lahti. Sünnitas ise on igaveseks meessoo jaoks rikutud, käis keisril on saamatu. Kui annab rinda, on laisk. Kui pudelit, siis hoolimatu. Vaktsineerib, on ajupestud, ei vaktsineeri on ekstremist. Paneb sõime on karjerist, jääb koju ja saab ühe veel, on titevabrik. Kasutab ühekordseid mähkmeid on harimatu, kasutab marlimähkmeid on fanatt. Paneb trenni ja huviringi, stimuleerib oma lapse üle, ei pane, järelikult pole lapse heaolust huvitatud. Kui laps peaks mingil põhjusel haige olema, siis ka ikkagi naine süüdi - mis ta siis joob/suitsetab/tablette krõbistab? Või on lihtsalt halvad geenid? Miks ta siis lapse isaks mõnda elujõulisemat isendit ei valinud? You damned if you do, you damned if you don't.
Ausalt, kui seda kõike kõrvalt vaadata, siis need, kes otsustavad vabatahtlikult emaks saada, on ühed igavesti vaprad naised. Sellist mentaalset peksu saada pole mingi naljaasi. Pole ime, et sünnitusjärgne depressioon nii tavaline on. Standardid on naeruväärsed. Lugedes noorte emade blogisid, on mul ainult hea meel, et minu jaoks on see etapp elus läbitud. Nüüd ma ootan seda aega, kui mind uutes kuritegudes süüdistama hakatakse.
Kommentaarid
Postita kommentaar