Harakale haigus

Jätkan siis oma haiguse teemat. Käisin esmaspäeval perearsti juures ja sain targemaks. Esiteks sain teada, et enam ei piisagi sellest, kui sa haigena arstile helistad ja ütled, et sisuliselt köhid verd ja pole enam kindel, miks sul pidevalt silme eest must on, kas haigusest või on sellel mõni teine põhjus, haiguslehte nii ehk naa ei saa. Minu pärimise peale, et ei tea milleks ma siis üldse helistasin, kui mul toda haiguslehte vaja pole, kehitati õlgu ja öeldi, et kõik ei tahtvatki. No jah, võimalik. Jälle pean tõdema, et ise olen loll, et liiga harva haige. Ei oska isegi õigesti haiguslehte lunida arstilt.


No hea küll. Lubati mulle, et tehakse asi korda. Parem oleks. Siis olid tavalised asjad. Kuulati kopsu, arst vaatas kümne meetri kauguselt binokliga kõrri ja sõrmest võeti verd. Siis küsiti, et mis haigus mul üldse on ja mis rohte mulle meeldib võtta, kas tablette või siirupeid? Tagantjärele ma isegi imestan, et mulle süstalt pihku ei surutud ja ei kästud endal ise vereproov võtta. Ei no ma saan aru küll, et ma olen nüüd hirmus tähtis ja puha, ikkagi Tarand tsiteerib ja nii, aga noh meditsiinikoolis pole ma isegi nalja pärast jalutamas käinud. Öeldi, et veres mingid näitajad, mis räägivad sellest, et põdesin rasket haigust. Vähemalt midagi. Juba mõtlesin, et öeldake - ma simulant. No ja kopsudes pidi ka keegi vilistama. Selle peale saadeti mind, teadagi, kopsust pilti tegema. Ütlesin küll arstile, et must alles hiljuti tehti buduaari pildid, kus kopsud ka kenasti näha, aga millegipärast ei olnud tal naljakas.

Käisin siis Regionaalhaiglas. Seal suht konveiermeetod neid fotograafe. Üsna kõle tunne jäi. Astud sinna kabiini sisse. Keegi kõlarist küsib nime ja käskis ülakeha paljaks koorida. Nendel hetkedel on alati hea meel, et hommikul puhas pesu selga sai. Jube piinlik oleks muidu. Mõtle, lähed oma vanade väljaveninud vanaema trussaritega jalutama ja siis satud mingi ülikena meesarsti vastuvõtule. Piinlik. Aga tagasi tulles minu kopsude juurde. Seisan seal paljalt, püüan viisakusest oma kutsikaid taltsutada, kui nooruke õde mind mingi plaadi vastu surub, käsib mitte hingata ja küsib, et ega ma rase ei ole. A what now? Kas ma paistan paks vä, et sa küsid mult sellist asja? Aga ärge muretsege, mind pole viis aastat keegi korralikult suudelnudki, mis rase!? Siis lubati jälle hingata ja oligi kõik. Järgmine! Wham, bam, thank you mam!

Ja kõige selle juures suutsin ma ainult mõelda, et kas see plaat mille vastu mind pressiti oli ikka steriilse lapiga üle käidud? Eriti rõve oleks ju, kui ma ainult oma väikse kopsuhaigusega siit hoopis mingi, ma ei tea, sügelised saaks eks ole.

Kommentaarid