It's like riding a bike

Olen hakanud mõtlema, et kuldsetel kolmekümnendatel on vist väga keeruline kohtamas käia. Kohting ei ole lihtsalt tore rahulik õhtu kahe inimese vahel. See kubiseb kõigi eelnevate kogemuste kummitustest. Ja võimalus, et asi on pingevaba on suhteliselt olematu. Lubage ma selgitan.




Ettevalmistus kohtinguks. Naiste põhiline probleem - mida selga panna? Sest kui ma panen seeliku ja sügava dekolteega topi, siis püüan ma ilmselgelt meeleheitlikult. Ja seda nagu ei tahaks. Aga triiksärk seelikuga? Kas see on liiga ametlik ja kaaslane vaatab sind nagu kolleegist raamatupidajat. Eriti ei tahaks, et kaaslane sind vaadates aastaaruannetele mõtleks, või mis? Aga teksad? Kas see jätab liiga casual mulje? Saadad sõnumi, et tead ma siis jooksin korraks poodi ja nagu muuseas teen väikse põike ja joon sinuga kohvi, aga sa pole mulle piisavalt oluline, et ma peaksin end sinu pärast üles lööma. Hmmm. Tea, kas mehed samamoodi mõtlevad või on see ainult naiste teema?

Isiksused. Kolmekümnendates aastates on tegemist juba täiskasvanud inimesega, kellel on omad harjumused, tõekspidamised ja minu isiklik lemmik - "kiiksud". Ja need ei ole enam mingid tillukesed veidrused, millest on võimalik välja kasvada. Need on inimese osa. Nüüd trikk seisneb selles, et kuidas leida inimene, kes mitte ainult ei aktsepteeriks neid kiikse vaid ideaalis omaks ise samasuguseid? Kahekümnendates püütakse neid kiikse iga hinna eest võimalikult kaua varjata. Kolmekümneselt ollakse seal maal, kus enam neid mänge ei mängita. Milleks? Kui ma meeldin sulle oma kiiksudega, siis on suurepärane. Ja kui mitte, no mis siis ikka, pole ju mõtet üksteise aega raisata. Mis tähendab, et kohtama minnes on juba sees tunne, et ma nagunii ei meeldi talle. Ja siis oledki seal, istud käed ristis ja võtad igat lauset rünnakuna oma isiksuse suhtes.




Ja siis see tore "kes maksab" teema. Kui ma olin noorem, siis polnud sellist küsimust. Oli loogiline, et see kes kutsub, see ka maksab. Aga sellest ajast on asjad muutunud. Kõik tahavad hullupööra võrdsed olla. Naine, kes ei paku oma osa eest tasumist on kas kullakaevaja või parimal juhul vanamoodne. Aga kuidas seda arve tasumist esitleda? Äkki mees on klassikaline džentelmen ja tal ei tule pähegi sult raha küsida? Ja kui sa siis pakud tundub see hoopis solvanguna? Või kui ta ikkagi käib peale ja maksab kõige eest ise, siis kas ta eeldab selle eest midagi vastu? Statistika järgi arvab 20% meestest, et naine on talle intiimteenuseid võlgu, kui mees jookide ja õhtusöögi eest tasub. Iga viies mees kellega sa kohtama lähed arvab seda. Hirmus mõelda.

Hea küll, kui kõik eelnev õudus on läbitud. Kohting oli ka enam-vähem ja sind saadetakse koju. (Muide ma olen käinud kohtingul, kus mees jooksis pärast kohtumist bussi peale ja tal oli sügavalt savi, kas ma ka üldse koju jõuan, peaasi et tema ikka koju saaks.) Kas peaks ta sisse kutsuma? Kohe pärast esimest kohtumist? Aga hüvastijätu musi? Kas lasta tal end suudelda? Või kui ta ei üritagi, siis järelikult sa ei meeldinud talle? Ning hiljem. Kas ikka veel kehtib kolmepäeva reegel? Et ei tohi enne helistada? Või mis puhkudel see kehtib? Ja kes helistab? Kas naine võib helistada? Ikkagi võrdsus ja nii?

Kõige vastikum on see, kui pärast esimest kohtingut ilma selgitusi jagamata haihtutakse lihtsalt olematusesse. Sest milleks pingutada ja teist tundma õppida? Lihtsam on ju Tinderist uus kohting sebida. Keegi kes sobib paremini. Kohe esimesel korral? Jah.

Ühesõnaga, jubedus. Ei mäleta mina, et nooremana selliseid probleeme oleks olnud. Kutsuti välja. Läksid selles, milles ise end kõige mugavamalt tundsid. Kes kutsus see organiseeris deidi. Kui raha polnud, siis mindi jalutama või hängiti lihtsalt kellegi pool. Seda, et keegi võiks hakata ligi tikkuma või et oodati midagi rohkemat, kui parasjagu pakkumisel oli, see mõte ei tulnud pähegi. Ja üldiselt ikkagi helistati. Helistati kohe. Samal õhtul juba. Ja mees helistas. Isegi siis helistas, kui polnudki teab mis äge kohting. Viisakusest. Nii, et jah, lihtsam oli kogu see teema.



Huvitav, kas neljakümnendates läheb see kohtamaskäimine kergemaks?

Kommentaarid

  1. Probleem 1, Tinder.
    End of story.
    (Muidugi, mina kohtusin oma naisega läbi rate.ee)
    Probleem on see, et meil pole enam aega süveneda. Hence, Tinder. (Pole kunagi omanud, AMT(After My Time) tulnud võimalus)
    Probleem 2.
    Naised mõtlevad üle. Lihtsal ole Sa ise, sest siis ei tule kunagi hiljem häbeneda seda, kes oled.

    Kes maksab.
    See uuring, kus maksmise järel eeldatakse midagi, on minule võõras. Nagu kust võtab mingi mees selle õiguse, midagi sellist eeldada? Aga vb olen lihtsalt mingi jäänuk, loe idioot. Sest tundub, et naistele jäelikult läheb ka peale (elukogemus kõrvaltvaatajana)
    Mees maksab. Nii on. Naisõiguslased, relvile, šovinist on rääkinud.

    Musi probleem:
    Kojusaatmise järel, inimesed alahindavad kõige tavalisemat embamist. Problem solved.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kardan ka, et Sa oled endiste heade aegade jäänuk ja selliseid rohkem ei tehta 😁.
      Minul on aga seoses maksmisega ka seda ette tulnud, et kuna mees on noorem, siis ta eeldab, et mina maksan, sest mul on stabiilne ja hea sissetulek. Väga õudne. Üldse ei tundnud end naisena vaid kellegi emana, brrr.

      Kustuta

Postita kommentaar