Kelle eelarvamus?

Juhtus selline naljakas asi. Minuga võttis ühendust üks noor neiu, kes kirjutab miskit uurimustööd üksikemade hakkamasaamisest. Minu leidis ta, ülla-ülla, läbi seesinase blogi. Küsis, kas ma olen nõus tema küsimustele vastama. No muidugi olin nõus! Kellele ei meeldiks süümekata endast plärada?




Poolteist tundi küsitles mind. Küsis ja uuris. Väga mõnus. Üks peamine põhjus, miks mulle inimestega suhtlemine kohutavalt meeldib, on see, et nad peegeldavad sinu enda mõtteid sulle tagasi. Ja nii selle vestluse käigus jõudsin ma järeldusele, millest on praegu isegi veidi piinlik kirjutada. Oleks võinud juba ammu sellele järeldusele tulla.

Olen päris palju virtuaalset ruumi raisanud selle peale, et lahata erinevaid eelarvamusi ja miks need on tobedad ja kuidas kõik võiksid hoopis tolerantsemad olla jne. Näiteks olen kirjutanud sellest et kõik üksikemad ei pruugi tingimata olla paljad nagu püksinööbid, alatises rahahädas ja lõtvade elukommetega. Samuti olen muret tundnud oma paljulapselisuse pärast. Oma päritolu tõttu. Ja kõige selle tõttu olen tundnud, et pean pidevalt mingeid eelarvamusi kummutama. Tõestama kõigile, aga ilmselt kõige rohkem iseendale, et ma olen üle sellest. Et ma olen parem. Et mind ei saa lahterdada.

Nüüd, kui ma täiesti aus olen ja tunnistan, kui palju on inimeste eelarvamused mu elu mõjutanud, siis vastus on, mitte eriti, kui üldse. Eelarvamused on pigem minus endas olnud. Ma olen ise kulutanud kõvasti auru selle peale, et mingite tuuleveskitega võidelda. Jah, inimestel on eelarvamused, aga nad on üsna aldid neist ka lahti laskma. Suurem enamik saab aru, et asjad ei ole must-valged. Inimesed ja olukorrad on nüansirikkad, mitmetahulised.




Ma ise põen liiga palju. Põen seda, et ma olen lahutatud. Et mul on rohkem kui üks laps. Et üks mu vanematest pole kohalikku päritolu. Et mul on poolik haridus. Et ma olen lühike. Et ma ei oska grammatiliselt õigesti kirjutada. Reaalselt ette heidetud pole mulle lahutust vist kordagi. Okei, võib-olla läbi lillede anti soovitusi, et äkki ma ei peaks lahutusega kiirustama ja üldse lõpuni minema, aga kui otsus oli tehtud, siis sain ma väga palju tuge ja toetust. Kui midagi, siis pigem on imetletud seda, et ma üldse julgesin nelja lapsega mehe juurest ära minna.

Kartsin, et suur pere ei lase mul leida tööd, kodu, meest. Nagu ma siin kirjutasin (link), siis pole kordagi laste pärast tööst ilma jäänud. Ma isegi julgen väita, et paljud tööandjad näevad selles plussi. Lastega naine on lojaalsem, töökam, sest tal on rohkem kaotada. Kui ma veel üürikas elasin, siis ütles korteriomanik mulle, et valis minu teiste kandidaatide seast. Jumal teab miks. Kartis küll, et kuidas ma suudan üldse üüri maksta, aga lõpuks oli otsusega väga rahul. Ja ka mehi on olnud. Üks ütles näiteks, et lapsed ei ole puue. Jama on ainult selle, et lastega paistan ma ligi tõmbavat peaasjalikult kahte sorti mehi - neid kes tahavad hirmsasti peret luua ja mõtlevad, et kui neli juba on, siis asi see veel viies või seitsmeski saada ei ole. Teine sort on need, kes kujutavad ette, et mu latt on nii madalal, et ma minestan vaimustusest juba "Tere!" peale. Õnneks on ka kolmas sort (mehed kellele ma ei meeldi. Ha-ha, nali!).

See, et mu isa oli slaavlane, mida ma ikka sinna parata saan? Vanemaid ei valita. Pigem on kakskeelsus ja meelsus kasuks tulnud. Samuti ei ole öeldud, et mu haridus liiga väike oleks. Kordagi. Pikkuse üle küll aegajalt naerdakse, kui ma kapist asju ei ulata. Aga jälle, mis ma ikka teha saan? Ja mis puutub grammatikasse, siis see ka peamiselt mu enda kiiks. Piinlik lihtsalt oma tekste lugedes vigu leida. Nii et jah, mitte teisi pole vaja ümber kasvatada, vaid ennast. Ise pean lahti laskma eelarvamusest, et teistel on minu suhtes eelarvamused.

Kommentaarid