Jah, käisin laste filmi vaatamas. Või okei, mitte laste per se, aga noortefilmi. Ma ei tea, kas mul peaks nüüd piinlik olema, aga mulle täitsa meeldis. Loomulikult oli too ettearvatav ja selline pehmepoolne, aga vahelduseks täitsa tore.
Selle peale mõtlesin küll, et mis värk sellega on, et viimastel aastatel on noortefilmid nii morbiidsed? Või satun mina lihtsalt selliste otsa? Aga pidevalt jookseb läbi teema, kus peategelane on surmavalt haige ja loomulikult muidu on ta avastamata geenius. Loeb raamatuid, kirjutab muusikat ja leiab tähistaevas kassiopeia tähtkuju vaevata üles. Mul on tegemist, et ma Suure Vankri ja Põhjatähe üles leiaks. Aga ma ei kirjuta praegu endast.
Võib-olla pole see siiski uuema aja mood. On ju varemgi selliseid filme tehtud. "Love Story", "A walk to remember" tulevad kohe esimese hooga meelde, aga eks neid on rohkem. Eks ta olegi traagiline, kui noor inimene ei saa oma elu elada ja potentsiaali rakendada. Kui eakas inimene sureb, siis see on ka kurb, aga teistmoodi.
Ega mul rohkem selle filmi kohta midagi tarka polegi öelda. Selline lihtne, armas veidi nukker linateos. Selline, mida paari aasta pärast ei mäleta ja vaatad Netflixist uuesti. Kui teile meeldis "Süü on tähtedel" ja "Paberlinnad", siis ilmselt meeldib ka see.
P.S. Nägin nii "Seltsimees last" kui ka "Kesköö päikest" vaatama minnes seda oma lemmik piletikontrolöri. Ma olin niiii lähedal (näitab pöidla ja nimetissõrme vahel poole sentimeetri suurust ava), et tema käest küsida, kas ma võiks tast pilti teha oma blogi jaoks. Õnneks sain õigel hetkel aru kui napakas see oleks olnud.
Selle peale mõtlesin küll, et mis värk sellega on, et viimastel aastatel on noortefilmid nii morbiidsed? Või satun mina lihtsalt selliste otsa? Aga pidevalt jookseb läbi teema, kus peategelane on surmavalt haige ja loomulikult muidu on ta avastamata geenius. Loeb raamatuid, kirjutab muusikat ja leiab tähistaevas kassiopeia tähtkuju vaevata üles. Mul on tegemist, et ma Suure Vankri ja Põhjatähe üles leiaks. Aga ma ei kirjuta praegu endast.
Võib-olla pole see siiski uuema aja mood. On ju varemgi selliseid filme tehtud. "Love Story", "A walk to remember" tulevad kohe esimese hooga meelde, aga eks neid on rohkem. Eks ta olegi traagiline, kui noor inimene ei saa oma elu elada ja potentsiaali rakendada. Kui eakas inimene sureb, siis see on ka kurb, aga teistmoodi.
Ega mul rohkem selle filmi kohta midagi tarka polegi öelda. Selline lihtne, armas veidi nukker linateos. Selline, mida paari aasta pärast ei mäleta ja vaatad Netflixist uuesti. Kui teile meeldis "Süü on tähtedel" ja "Paberlinnad", siis ilmselt meeldib ka see.
P.S. Nägin nii "Seltsimees last" kui ka "Kesköö päikest" vaatama minnes seda oma lemmik piletikontrolöri. Ma olin niiii lähedal (näitab pöidla ja nimetissõrme vahel poole sentimeetri suurust ava), et tema käest küsida, kas ma võiks tast pilti teha oma blogi jaoks. Õnneks sain õigel hetkel aru kui napakas see oleks olnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar