Käisin laupäeval oma esimese maailma probleeme lahendamas (nii ütles mulle vanim poeg, kui halasin, et mul pole midagi selga panna, sest olen trenni, dieedi ja haigusega nii palju kaalu kaotanud, et kõik asjad ripuvad seljas). Ühesõnaga, ma ei tea kas ilm mõjutas või mis see oli, igas poes sain ma eranditult suurepärast teenindust. Rademaris neiud aitasid uusi spordirinnahoidjaid valida. I.L.U poes teenindaja luges mu mõtteid ja puistas peotäie testereid ostukotti. Mosaicis kaks teenindajat kiitsid mu head maitset (ma tean mis te mõtlete, et nad peavad seda tegema ja äkki ma siis kulutan rohkem, aga päriselt, täiesti siira mulje jätsid). Changeis sain samuti taaskord 5+ teenindust. Igatahes ma ütleks, et interaktsioon teenindajatega oli vast isegi väärtuslikum, kui see mant mida ma koju tarisin. Hullult meeldiv oli kohe.
No tulen siis tagasi retkelt ja oli plaan kusagil keha kinnitada. Miks mitte sushi. Leppisime õega kokku, et haarame My Sushist midagi head ja muljetame niisama. Epiloogiks räägin loo, kuidas me üldse My Sushi avastasime. Sellest on nüüd mitmed setmed head aastad möödas, kui kord õega kokku saime ja üksteist tuimalt vaatasime, et kuhu edasi. Ma ei tea kuidas teil on, aga minul kipuvad ühed ja samad kohad olema, kus ma einestan. Samas vahel tahaks ka midagi uut ja põnevat proovida. Kuna me õega suht palju käime koos väljas, siis tema lemmik kohad on ka minu lemmik kohad ja sel viisil uusi einelaid ei avasta. Läksin siis mina ühe mureleid müüva neiu juurde ja palusin soovitada tema lemmik söögikohta. Teate, see oli päris naljakas. Neiu läks täiega ähmi täis. Hakkas hullult pabistama, et mida nüüd siis soovitada ja äkki meile tema valikud ei sobi jne. Tema siis mainiski, et Bussijaama vastas, Rimi taga, Peetri Pizza kõrval on üks väike ja tundmatu sushi koht. Ausalt, ise poleks ma seda never üles leidnud. Isegi otsisime seda, kuigi olid ju juhised antud. Ja meile väga meeldis. Hubane, armas koht, ettekandja flirtis just parasjagu, jõin esimest korda elus saket (teadsite, et seda serveeritakse soojalt?) ja iga laua peal oli väike akvaarium Beta kalakesega. Isegi tualett oli maitsekalt sisustatud. Igatahes, me olime täiesti vaimustuses. No ja muidugi sushi oli ka ülimega hea. Ja mina mäletan, et ma mingit ankeeti seal täitsin ja kliendikaart mulle vormistati.
Nagu öeldud, sellest ajast on juba parasjagu aega möödas ja nüüd on iga nuka taga mõni My Sushi kiosk. Meie kohtusime laupäeval Kaja putkas. Valisime oma komplekte ja korraga tuli mulle meelde, et teate, mul on ju kliendikaart. Pöördusin siis neiu poole ja küsisin, et mida kliendikaart teeb ja kas see peaks eraldi kaardina olema, või on see ID kaardi peal. Tütarlaps oli mõistagi muukeelne (ma ei tahaks laskuda sellesse diskussiooni, et miks ma ise tropp olen ja teenindajaga vene keeles ei räägi, kui ma seda oskan. Lihtsalt me ei ole Narvas, eks ole! (Läks korraks endast välja ja trampis jalgu.)) ja vaatas mind oma niiskete vasika silmadega, nagu ma oleks just midagi eriliselt riivatut palunud tal teha. Kordasin end rahulikult (mul oli õnneks veel eelnevate teenindajate poolt tekitatud hea tuju) lihtlausega, rõhutades sõnu nagu kliendikaart ja allahindlus. Preili naeratas pimestavalt ja punastas veidi. Vaatas mind edasi segaduses ilmel. Ma arvan, et ma võisin siis juba ka osaliselt vene keeles ennast väljendada, aga ka sellest polnud tolku (äkki oli ukrainlanna ja ma ei šhokanud piisavalt?). Igatahes vabandas ja kadus tagaruumi. Umbes seitsme minuti pärast naases ja küsis: "Aa, korrate oma küsimus?" Kuna mul ikka veel oli täiesti mõõdukalt hea tuju, siis lõin käega ja ütlesin, et unustagu ära.
Õde vaatas toimuvat kõrvalt ja muigas enda ette. Tal oli nimelt hiljuti Mustamäe Keskuse My Sushis kordades nahaalsem teenindaja ja ebameeldivam kogemus. Jällegi teenindaja kohalikku suhtlusvahendit ei tarvitanud ja kommunikeeris peaasjalikult numbrite keeles (mis värk sellega on, et menüüs on numbrid? Ma tahaks ikkagi et mu toidul oleks nimi. I am not a number, I'm a free man!) Tellis siis õde oma numbri ja mingid joogid juurde. Istus nurka ja ootas. Pikalt ootas. Soe hakkas. Mõtles, et ta ka omamoodi teenindaja, küll pisut teises asutuses, aga äkki saab jookide serveerimisega siiski hakkama. Läks ja võttis teenindajana selja tagant külmikust oma joogid. Sellepeale preilna ärkas ja tõi klaasid ka juurde (huvitav, kui oleks olnud mõni tagasihoidlikum klient, kas ta oleks oma joogid siis üldse saanud?). Kui toitu serveeriti, siis tütarlaps küsis, et kas te tellisite seda ja toda (õppis vahepeal keerulised nimed menüüst selgeks?). Õde vastu, et ei seda ja toda me küll ei tellinud. Me tellisime hoopis ühte ja teist. Neiu hakkas puterdama, et aga ma kirjutasin ju üles need numbrid, mis te mulle ütlesite. Õde lõi käed puusa (no nälg juba ju kallal) ja deklameeris: "Tõesti või!?! Aga lähme vaatame koos, mis numbri ma teile ütlesin, sest ma mäletan täpselt ja selle numbriga seda ja toda teil küll menüüs pole!" Vaadake õde on mul jube tark. Ta töötab rootslaste juures pangas ja tal on numbritega oma suhe. Ta näeb linna peal klienti vastu jalutamas ja ta võib peast selle inimese arveldusarve numbri ja viimase teadaoleva kontojäägi öelda. Nii, et kui ta ütleb, et ta mäletab mingit numbrit, siis on mõistlik teda uskuda. Asi oleks võinud veel palju inetumaks kiskuda, sest teenindajanna hakkas kokutama, lükkas lõua ette ja küsis, et kas me peame nüüd uue tellimuse tegema vä? Õnneks oli õega kaasas meie igihaljas ema, kes tahab kõigiga hästi läbi saada ja intriige ei punu. Lubas, et sööb selle vale tellimuse siis ise hoopis ära. No ja ausalt, tegelikult on seal My Sushis kõik asjad head. Lihtsalt, noh, kui ma ikkagi tellin midagi konkreetset, siis oleks ju elementaarne, et seda mulle ka tuuakse.
Et siis sellised nädalavahetuse seiklused seekord. Andestage, et nii pikalt jaurasin. Homme püüan lühemalt.
No tulen siis tagasi retkelt ja oli plaan kusagil keha kinnitada. Miks mitte sushi. Leppisime õega kokku, et haarame My Sushist midagi head ja muljetame niisama. Epiloogiks räägin loo, kuidas me üldse My Sushi avastasime. Sellest on nüüd mitmed setmed head aastad möödas, kui kord õega kokku saime ja üksteist tuimalt vaatasime, et kuhu edasi. Ma ei tea kuidas teil on, aga minul kipuvad ühed ja samad kohad olema, kus ma einestan. Samas vahel tahaks ka midagi uut ja põnevat proovida. Kuna me õega suht palju käime koos väljas, siis tema lemmik kohad on ka minu lemmik kohad ja sel viisil uusi einelaid ei avasta. Läksin siis mina ühe mureleid müüva neiu juurde ja palusin soovitada tema lemmik söögikohta. Teate, see oli päris naljakas. Neiu läks täiega ähmi täis. Hakkas hullult pabistama, et mida nüüd siis soovitada ja äkki meile tema valikud ei sobi jne. Tema siis mainiski, et Bussijaama vastas, Rimi taga, Peetri Pizza kõrval on üks väike ja tundmatu sushi koht. Ausalt, ise poleks ma seda never üles leidnud. Isegi otsisime seda, kuigi olid ju juhised antud. Ja meile väga meeldis. Hubane, armas koht, ettekandja flirtis just parasjagu, jõin esimest korda elus saket (teadsite, et seda serveeritakse soojalt?) ja iga laua peal oli väike akvaarium Beta kalakesega. Isegi tualett oli maitsekalt sisustatud. Igatahes, me olime täiesti vaimustuses. No ja muidugi sushi oli ka ülimega hea. Ja mina mäletan, et ma mingit ankeeti seal täitsin ja kliendikaart mulle vormistati.
Nagu öeldud, sellest ajast on juba parasjagu aega möödas ja nüüd on iga nuka taga mõni My Sushi kiosk. Meie kohtusime laupäeval Kaja putkas. Valisime oma komplekte ja korraga tuli mulle meelde, et teate, mul on ju kliendikaart. Pöördusin siis neiu poole ja küsisin, et mida kliendikaart teeb ja kas see peaks eraldi kaardina olema, või on see ID kaardi peal. Tütarlaps oli mõistagi muukeelne (ma ei tahaks laskuda sellesse diskussiooni, et miks ma ise tropp olen ja teenindajaga vene keeles ei räägi, kui ma seda oskan. Lihtsalt me ei ole Narvas, eks ole! (Läks korraks endast välja ja trampis jalgu.)) ja vaatas mind oma niiskete vasika silmadega, nagu ma oleks just midagi eriliselt riivatut palunud tal teha. Kordasin end rahulikult (mul oli õnneks veel eelnevate teenindajate poolt tekitatud hea tuju) lihtlausega, rõhutades sõnu nagu kliendikaart ja allahindlus. Preili naeratas pimestavalt ja punastas veidi. Vaatas mind edasi segaduses ilmel. Ma arvan, et ma võisin siis juba ka osaliselt vene keeles ennast väljendada, aga ka sellest polnud tolku (äkki oli ukrainlanna ja ma ei šhokanud piisavalt?). Igatahes vabandas ja kadus tagaruumi. Umbes seitsme minuti pärast naases ja küsis: "Aa, korrate oma küsimus?" Kuna mul ikka veel oli täiesti mõõdukalt hea tuju, siis lõin käega ja ütlesin, et unustagu ära.
Õde vaatas toimuvat kõrvalt ja muigas enda ette. Tal oli nimelt hiljuti Mustamäe Keskuse My Sushis kordades nahaalsem teenindaja ja ebameeldivam kogemus. Jällegi teenindaja kohalikku suhtlusvahendit ei tarvitanud ja kommunikeeris peaasjalikult numbrite keeles (mis värk sellega on, et menüüs on numbrid? Ma tahaks ikkagi et mu toidul oleks nimi. I am not a number, I'm a free man!) Tellis siis õde oma numbri ja mingid joogid juurde. Istus nurka ja ootas. Pikalt ootas. Soe hakkas. Mõtles, et ta ka omamoodi teenindaja, küll pisut teises asutuses, aga äkki saab jookide serveerimisega siiski hakkama. Läks ja võttis teenindajana selja tagant külmikust oma joogid. Sellepeale preilna ärkas ja tõi klaasid ka juurde (huvitav, kui oleks olnud mõni tagasihoidlikum klient, kas ta oleks oma joogid siis üldse saanud?). Kui toitu serveeriti, siis tütarlaps küsis, et kas te tellisite seda ja toda (õppis vahepeal keerulised nimed menüüst selgeks?). Õde vastu, et ei seda ja toda me küll ei tellinud. Me tellisime hoopis ühte ja teist. Neiu hakkas puterdama, et aga ma kirjutasin ju üles need numbrid, mis te mulle ütlesite. Õde lõi käed puusa (no nälg juba ju kallal) ja deklameeris: "Tõesti või!?! Aga lähme vaatame koos, mis numbri ma teile ütlesin, sest ma mäletan täpselt ja selle numbriga seda ja toda teil küll menüüs pole!" Vaadake õde on mul jube tark. Ta töötab rootslaste juures pangas ja tal on numbritega oma suhe. Ta näeb linna peal klienti vastu jalutamas ja ta võib peast selle inimese arveldusarve numbri ja viimase teadaoleva kontojäägi öelda. Nii, et kui ta ütleb, et ta mäletab mingit numbrit, siis on mõistlik teda uskuda. Asi oleks võinud veel palju inetumaks kiskuda, sest teenindajanna hakkas kokutama, lükkas lõua ette ja küsis, et kas me peame nüüd uue tellimuse tegema vä? Õnneks oli õega kaasas meie igihaljas ema, kes tahab kõigiga hästi läbi saada ja intriige ei punu. Lubas, et sööb selle vale tellimuse siis ise hoopis ära. No ja ausalt, tegelikult on seal My Sushis kõik asjad head. Lihtsalt, noh, kui ma ikkagi tellin midagi konkreetset, siis oleks ju elementaarne, et seda mulle ka tuuakse.
Et siis sellised nädalavahetuse seiklused seekord. Andestage, et nii pikalt jaurasin. Homme püüan lühemalt.
Kommentaarid
Postita kommentaar