Meie võimalikud elud

Kuna ma ennast blogijaks pean, siis selle juurde kuulub ka teatud määral teiste inimeste kirjutatuga kursis olemist. Osa blogijaid kirjutab väga hästi. Huvitavatel teemadel ja mõnusalt soravalt. Mõned teemad on jälle igavad, aga see kuidas seda on arendatud ja millega vürtsitatud, teeb lugemise ikkagi nauditavaks. Samas on ka blogijaid, kes oskavad ka kõige põnevamad kogemused kuivalt või häirivalt kirjeldada. Üks aspekt teiste kirjutisi lugedes on õppimine. Õpin keelt, väljendeid ja äkki saab ka muidu targemaks.




Üks lemmikblogijaid kirjutab väga huvitavaid raamatututvustusi, näiteks see lugu siin (link). Iga kord imestan, kuidas ta ometi nii palju jõuab lugeda ja veel oma emotsioonid enamasti positiivselt kirja panna. Siis on mõned fitness blogijad, keda ma aegajalt sirvin. Kahjuks on nad enamasti kas liiga ühekülgsed, pisut räigevõitu või lihtsalt kurjad. Hea meelega loeks mõne suures ülekaalus oleva inimese teekonda tervisliku eluviisi suunas, koos murede ja rõõmudega, edasiminekute ja tagasilangustega. Kui oskate sellist soovitada, siis olen juba ette tänulik. ("Ise oled paks" on selline lahe, aga ta ei olnud kunagi vist suures ülekaalus?) No ja siis need tüüpilised - elustiili blogijad. Need kes pole suutnud oma teemasid ühise nimetaja alla koondada ja kirjutavad kõigest, mis parasjagu hinge kriibib (nagu ma isegi).

Just neid viimaseid blogisid lugedes sattusin esiteks selle juurde (link) ja see pani mõtted liikuma. Võib-olla on see ehteestlaslik kadedus või lihtsalt harimatus, aga kuidagi vale tundus. Põhjendused tundusid võltsid, ebasiirad. Pigem sellised, mida enda veenmiseks korrutatakse. Muuhulgas ta põhjendab seda miks neil on ainult üks laps (ma ise põhjendan oma 4 olemasolu), miks nad elavad väikses üürikas*, miks nad endale palka ei maksa (sest äkki tuleb majanduskriis? Tegelt? Jätad sellepärast elu elamata, et äkki midagi juhtub, kunagi, võib-olla?). Ühesõnaga, kogu see postitus jättis kuidagi halva maitse. Mitte, et ma temast/nendest üldse ülisuures vaimustuses oleksin, aga mõnikord ta kirjutab huvitavalt.




Siis kirjutas üks teine blogija nii (link) ja nagu ka teised lugejad arvasid, siis jäi ka mulle mulje, et postitus oli inspireeritud just sellest eelnevast blogijast. Ja ma pean tunnistama, et antud kontekstis jagan tema arvamust. Kirjutasin ju ise ka alles hiljuti sellest, kuidas inimesed pingutavad vere ninast välja, et endast eduka ja jõuka inimese mulje jätta, kuigi fassaadi taga laiub põhjatu tühjus (link). Kas see just eluvales elamine on, see on ilmselt perspektiivi küsimus. Pigem ma arvan, et prioriteedid. Ja nende suhtes ei saa me keegi ju väita, et minu omad on paremad, kui kellegi teise. Ma võin kindlalt väita, et minu asjade tähtsusjärjekord on teine kui minu õe oma. Või venna. Samas ma saan teatud tasemeni nendest ka aru ja kes teab, kui mu olukord oleks praegu teine, võib-olla oleksid siis rollid vahetuses. See ei tee minu eluviisi õigeks ja nende oma valeks. Meil kõigil on ju ainult üks elu ja me püüame seda elada nii hästi kui oskame. Lihtne on kritiseerida neid, kelle valikud ei ühti meie arusaamadega asjade olulisusest. Aga kui igav oleks elu, kui me kõik oleksime täpselt samasugused? Millest meil, blogijatel, siis üldse kirjutada oleks?

* Seda teemat sooviksin kohe eraldi kommenteerida. Nimelt on need põhjendused täiesti sisutühjad. Mis jutt see on, et nad peaksid 2 tonni per nägu teenima, et endale kodulaenu saada? Mina olen üksi nelja lapsega. Minu sissetulek ei ole 2 tonni per pereliige ja polnud mul ka mingit säästu ega midagi. Ja ma sain ikkagi ülisoodsa intressiga laenu oma kodu ostmiseks. Võiks ju mõelda, et kes see nii suure riskifaktoriga kodanikule julgeb laenu anda (siiralt, ise ka kartsin et ei saa), aga tasub käia pangas nõustamisel ja eks nad ütlevad, mida oma tarbimisharjumustes peab muutma, et vastata nõuetele.

Marimell räägib koduteemal veel seda, et ei soovi esiteks osta väike, siis suurem ja lõpuks kõige suurem kodu, kuna see on aja ja rahakulu. Eem, no nii lolli juttu pole ma ausalt öeldes juba ammu lugenud. Nagunii ju sisustad üürikorterit oma maitse järgi. Ja minu üür oli näiteks kõrgem kui pangalaenu igakuine summa. Jah, võib-olla ma oleks eelistanud elada pesakonnaga pisut suuremas Kesklinna korteris, aga ma annan endale oma võimalustest aru ja see Mustamäe kolmetoaline on täiesti hea (vaade on imeline ;)). Praegu. Kui ma mõne aasta pärast peaksin tundma vajadust suurema või hoopis väiksema järgi, siis on mul vähemalt mingi kapital kogutud selle sama korteri näol. Ma saan selle maha müüa ja edasi liikuda. Mul on tõesti, käsi südamel, raske uskuda, et Marimell paneb iga kuu raha kõrvale, et ühel päeval oma 8korruseline villa osta. Või mis iganes talle "oma kodu tunde" peale toob.

Ma tean, et ei peaks selle pärast nii ärrituma, igaüks elab oma elu ja mis see minu asi on. Mul on tuttavaid, kes elavad üürikates ja ma saan suuremal või väiksemal määral aru põhjustest miks nad seda teevad. Aga samas ma tunnistan, et minu jaoks on see natuke naljakas teema. Kui vanalt siis on õige aeg "juured" leida? Aga kui sul on lapsed ja sinuga juhtub midagi, siis pole neil ei vanemat ega ka mingit pärandust. Üks põhjus minu jaoks, miks just oma kodu osta, olidki lapsed. Kolisime kolme aasta jooksul kaks korda ja see mõjus neile väga raskelt. Lisaks ka eelmainitud pärandi küsimus. Olen oma asjad korraldanud nii, et kui minuga peaks midagi juhtuma, siis kindlustus katab pangalaenu ja poisid ei jää tänavale. Kui nad korteri maha müüvad saavad igaüks mingi algkapitali, millest siis saavad oma kodu sissemaksu raha või mida iganes nad heaks arvavad sellega teha. Ja ma olen väga rahul selle otsusega. Magan nagu vastsündinu, teades, et olen omalt poolt teinud kõik mis võimalik.

P.S. Ma ei tea hakkab romaaniks ära minema see blogi. Püüan oma lobapidamatust taltsutada. Püüan..

Kommentaarid

  1. See on väga huvitav teema. Siit tuleb kommentaar, millega sa ei pruugi sajaprotsendiliselt (või üldse mitte) nõustuda. Mina olen näiteks arvamusel, et täpselt see siin on üks väga oluline põhjus, miks mitmed naised saavad oma esimese lapse väga hilises eas, kuskilt lugesin et keskmine esmasünnitaja iga on tõusnud juba 27 eluaastani. Paljud otsustavad, et sellest ühest lapsest piisabki, on ka grupp inimesi kes otsustavad et ei soovigi last. Mis on ka igati normaalne otsus, kuni see grupp inimesi jääb vähemusse. Ma väga imetlen sind, et sa oled nii hästi, eriti just majanduslikus plaanis, kuid ka lapsevanemana hakkama saanud nelja poisi kasvatamisega. Kuid paljudel pole seda jõudu ja jaksu, ütleme ausalt, et ollakse isekamad. Kuskilt käis ka läbi statistika, et kolmandik kuni 23-28 aastaseid elab üldse oma vanematega. Pangalaen on peale selle, et raske tingida ka majanduslikult väga suur otsus ning mitmed noored ei soovi seda vastutust. Tahavad üürikorteri vabadust, et kasvõi ära kolida, elada mõnda aega mujal. Kui on üks laps või üldse mitte, siis seda ei saa ju arvustada? Või saab? Siit tekib eetiline küsimus, et mis rolli me Eesti ees kanname. Maailm ise on ülerahvastatud, aga Eesti pole. Kas eestlannal lasub kohustus sünnitada mitu last, et iivet parandada? Jah ja ei. Ei tahtnud tegelikult üldse nii filosoofiliseks minna, kuid siin on eri vaatepunkte kuidas teemale läheneda. Sest jah, kui inimene on juba valiku teinud 1-... last saada, siis ideaalis võiks talle mingisugune tagavara kindlustatud olla. Kuid mis siis kui lapsi pole? Ma selles osas ei arvusta tänapäeva noori inimesi, kes elavad üürikorterites ega haara kohe pangalaenu järele. Naljakas mõelda, aga see on samm edasi vanematega koos elamisest, mis on väga sage. Ja kõik need noored ei ela võlgades. Mina tahan ka reisida iga aasta, aga pole kunagi laenu võtnud ega kavatse ka tulevikus. Samas ei ürita ka mingit kuvandit luua enda elust, on jabur elada mingi kuvandi jaoks. Oma kommentaariga üritan öelda seda, et sellele teemale saab läheneda nii mitmest eri küljest, millest ükski pole otseselt vale.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei vaidle Sulle üldse vastu. Minu postituse mõte oligi põhiliselt see, et igaüks teeb omad valikud ja elab oma elu nii nagu talle kõige õigem tundub. Sellepärast ei olnud ma ka Eveliisi väljendiga "eluvales elamine" nõus. Talle/mulle võib tunduda vale, aga teise inimese jaoks on see ainuõige elamise vorm.

      Kõrval trepikojas elab üks 60+ meesterahvas, kes kord pihtis mulle, et elab tegelikult üürikorteris. Naist ja lapsi tal pole ning tõesti, kellele seda varandust siis koguda ja pärandada? Minu meelest täiesti arusaadav ja üldse mitte taunitav valik. Meil on pool Eestit täis tühje kortereid/maju, mille omanikud on kusagil välismaal või hooldekodudes. Müümise, ostmise ja vahetamisega on nende elupindade puhul ilge kamm.

      Olen ise elanud mitu aastat üüripinnal nii vallalisena, kui koos lastega. Ja mul pole üldse halba mälestust sellest ajast. Tol hetkel oli just teadmine, et saan oma kaks asja (loe: 4) võtta ja minna kuhu tahan. Kaalusin isegi Eestis lahkumist. Aga siis ühel hetkel tuli äratundmine, et oma kodu on just see asi, mida ma vajan. Ja praegu pole ma seda otsust veel kahetsenud :).

      Laste saamine/mitte saamine pole ka minu silmis mingi linnuke kirjas asi. Vähesed teavad seda minu kohta, aga mulle tegelikult lapsed ei meeldi. Kui ma oleksin vähem viljakas või abort oleks minu jaoks võimalus, siis on täiesti reaalne, et mul poleks ühtegi last. Aga kuna nad on... siis loomulikult ma armastan neid ja teen oma parima, et neil oleks võimalikult hea ja turvaline elu. Kahjuks olen näinud liiga palju peresid, kus vanemaga on juhtunud õnnetus ja ta pole teinud midagi oma järglaste hoolitsemise jaoks. Pole kindlustust, pole ei likviidset ega kinnisvara. Ega ma pärast surma ju enam midagi teha ei saa nende heaks. Ja nii tunduski, et kui on vähemalt kinnisvara, siis ei jää nad päris tänavale.

      Olen ka selle punktiga nõus, et laenuta hakkama saada oleks parim. Paraku ei oska ma nii elada, et maksan samal ajal üüri ja kogun veel oma kodu jaoks. Müts maha kõigi nende ees, kes seda suudavad, täiesti siiralt. Tean mitmeid selliseid ja imetlen neid väga. Alternatiiv oleks lastega ema juurde 2toalisesse kolida ja säästa. Ma olen nii kaua omapäi elanud, et ma ilmselt satuks paari kuu pärast Seewaldisse, kui peaks kellegi teise käskude ja keeldude järgi pead-jalad koos elama :D.

      Nii et kokkuvõttes olen ma Sinu kommentaariga igati nõus :).

      Kustuta
    2. Ma pean tunnistama, et olen väga meeldivalt üllatunud. Alati eeldan miskipärast, et inimestel on tugevad eelarvamused, kellel rohkem, kellel vähem. Raske on elada üldse ilma eelarvamusteta, aga kahtlemata on minu arust õigem kui oleme nii-öelda avatud erinevatele seisukohtadele. Tore näha, et sina üks nendest oled. Kuigi ma oleksin ka mõistnud, kui pole.

      Mina ei taha lapsi mitmetel põhjustel. Oleme koos mehega niimoodi otsustanud, tema tahaks isegi veel vähem kui mina. Ütleme nii, et kui tema peaks tahtma, siis viie kuni kümne aasta pärast võibolla üht kaaluksin. Kuid kui ei taha, siis pole ka hullu. Mind hirmutab üle kõige just mõte olla üksikema (sest üheski inimeses ei saa 100% kindel olla, eriti kui lapsed ja kasvatamisküsimused on ka mängus). Üksikema mõte hirmutab eelkõige majanduslike raskuste pärast, kuid ka emotsionaalne osa. Oma eelmistes suhetes mõtlesin lõpu poole, et jumal tänatud, et ma selle mehega lapsi ei saanud (kuigi nemad oleksid võibolla kunagi tahtnud). Üks asi mind selle üksikema teema juures huvitab. Kuna meest kõrval ei ole, siis kas sa tunned et lapsed on olnud sulle emotsionaalselt toeks? Sul on neli, tervet, tugevat ja ilusat poega. Sest seal on ju ka nii-öelda vedamise faktor, milleni jõuan kohe. Minu teine hirm on, et läheb midagi nässu, kas kasvatuses või geneetikas või ükskõik milles ning lastel on halb iseloom, laamendavad ja on parema väljendi puudumisel väiksed Hitlerid ja puberteedieast ei hakka rääkimagi. Kui üldse sünniks terve laps. Mis siis saab, kui emana täielikult läbi kukuksin, aga isegi kui proovid teha kasvatuses kõik by-the-books, võib juhtuda et suhted lapsega kujunevad halvaks. Lapse/ lastega on nii palju muutuvaid faktoreid mida ei jõua kõike üles lugeda. Olen selles osas imelik, et tahan elus otsuseid tehes kõik plussid ja miinused üles lugeda, kõikvõimalikud halvad stsenaariumid ning teen oma otsuse sellest lähtuvalt. Nii on olnud töökohtadega, inimestega keda olen oma ellu valinud ja kõigega. Mingis mõttes elan turvalisustsoonis, aga nii mulle sobib kuna see teeb mind õnnelikumaks kui ebakindel elu koos muutlike inimestega. Lapsed on iseenesest nii ägedad, kui neil on hea iseloom (loe: pole ära hellitatud). Kuid teiste lapsed tunduvad ju alati ägedad.

      Mis puudutab aborti, siis proovin mitte kedagi arvustada, aga ise olen suutnud elada oma elu nii, et pole ühtegi neist teinud ja loodetavasti seda ka ei juhtu. Ikka teadlikud valikud.

      Kustuta
    3. Nagu loeks oma mõtteid :). Tekkis kohe soov kusagil kohvitassi taga jutustada Sinuga :).

      Olles oma loomult kontrollfriik, siis mõte lastest oli jube. Ma olin täiesti veendunud, et ma rikun nende elud ära (osaliselt arvan seda ikka veel). Mõtlesin, et kuidas neile edasi anda parimad kogemused ja teadmised ning hoida neid halva eest. Kui nad väiksemad olid, siis muretsesin, et kas nad ikka arenevad õiges tempos ja kas ma suudan pakkuda neile omalt poolt kõike, mis nende arengut toetaks ja samas ei muutuks ülemäära hoolitsevaks ega lämmataks neid. Iseloomu osas mõtlesin ka, et ei tea mis kokteil sealt tuleb :D. Iga poja puhul näen, et on nii siit kui sealt jooni, mõned on meeldivamad, teised mitte nii väga. Ühega poistest tunnen eriti suurt pinget. Tal on teatud käitumismuster, mis oli minu isal ja mis mind jubedalt ärritas. Olen püüdnud pojaga sellest rääkida, et kuidas see mõjutab tema suhteid, kui ta ei püüa seda loomujoont talitseda. Mingeid paranemismärke aegajalt näen ja eks ma pigem ikka püüan premeerida nn "head" käitumist, sest ega see tänitamine ja vingumine ei motiveeri kedagi. Samas mind kohutavalt kurvastab, kui poisid ei käitu nii nagu mina seda õigeks pean ja kui mul on nende ülalpidamise tõttu piinlik. Ma justkui tunnen, et mind vaadatakse kulli pilguga, et kuidas ja mis. Ma püüan väikestest edusammudest ja õnnestumistest rõõmu leida.

      Kui ma nüüd pean mingi "nipi" välja ütlema, mis on mind aidanud, siis ilmselt ausus. Ausalt lastega rääkida, kuidas nende käitumine mõjutab teisi ja et täna tehtud rumalus jääb inimestele aastakümneteks meelde. Olen ausalt tunnistanud, kui olen eksinud ja nende ees vabandanud. On paremaid ja on keerulisemaid aegu. Suures plaanis ma arvan, et mul on poistega ka vedanud. Ma saan neid usaldada. Näiteks mu kodune baarikapp ei käi lukus ja seda pole kunagi ka olnud vaja lukku panna. Samuti on neil teada minu pangakaardi PIN kood ja ma ei pea muretsema, et nad seda kuritarvitaksid. Kui nad mulle tunnistasid, et proovisid sõbra pakutud suitsu, siis oli väga raske külma närvi säilitada (mina kes ma pole isegi proovinud kunagi), aga võtsin end kokku ja ei reageerinud üle. Ütlesin, mida mina sellest arvan, aga tänasin neid aususe eest. Seega, meie peres see toimib. Hoian pöidlaid, et neist Hitlereid või Ted Bundysid ei sirguks :D.

      Kui ma lahutasin, siis üks mu sõbranna ütles lohutavalt, et sul on vähemalt lapsed. Tema jaoks oli emadus maailma suurim õnn. Mina oli vastupidi õnnetu, et ma pean üles kasvatama 4 katkist hinge. Ükskõik kui väga ma ei üritaks, ma ei saa kunagi asendada isa olemasolu ja poegadele on see ülioluline (tegelikult, scratch that, ka tütardele on see oluline). Ma olen teadlikult püüdnud oma lastele emotsionaalselt mitte toetuda. See on lapsele liiga raske koorem. Olen ennast sõbrannadele tühjaks laadinud. Loomulikult tajuvad lapsed ka sõnadeta seda, kui mul on valus ja nii on mul terve seljakoti täis lugusid, kus nad on mind just õigete sõnadega julgustanud ja lohutanud. Ja eks nad juba oma olemasoluga on sundinud mind ennast kokku võtma ja eluga edasi minema. Kui neid poleks, siis kes teab, võib-olla oleksin praegugi veel kägaras radiaatori ees maas ja haletseksin ennast.

      Kustuta

Postita kommentaar