Õige aeg

Tahate ma ütlen teile ausalt, mis on naisel õige aeg laste saamiseks? Vanuse mõttes. Polegi sellist asja. Kõik ajad on absoluutselt valed. Kohe selgitan.

Enne 20ndat eluaastat. Vaevalt leidub kedagi, kes vastu hakkab vaidlema. Ise alles laps, mis peret ta luua oskaks. Loomulikult on naisi, kes on saanud suurepäraselt hakkama ja kasvatanud toredad vastutustundlikud lapsed. Aga olgem ausad, enamasti teevad alaealised emad seda tänu kõrvalisele abile. Vanaemad ja ämmad. Pigem on erand, kui nii noorelt lapse saanud naine suudab õpingud lõpuni viia ja ennast tööalaselt kehtestada. Sellise stsenaariumi korral on kannatajaks kõik osapooled. Laps, keda solgutatakse ühest kohast teise. Võimalik suurenenud tähelepanu lastekaitseorganite poolt. Ema, kes peab kohanema uue rolliga, klapitama seda enda isiksusega, alluma oma vanematele ja samal ajal olema autoriteet oma lapsele. Rääkimata ühiskondlikust kriitikast. Vanavanemate topelt vastutus nii oma lapse, kui ka lapselapse ees.


Photo by Pixaby


20ndad eluaastad. Ma arvasin ka kahekümnesena, et ma olen jube täiskasvanud ja küps (naerab hüsteeriliselt). Ideaalis võiksid selles eas inimesed tegeleda enda koha leidmisega. Käia reisimas, avastada maailma, ennast arendada ja rajada fundament. Kuigi ma sain ise oma lapsed vanuses 21, 22, 24 ja 27, siis ma võin kindlalt väita, et valmis ma selleks rolliks ei olnud. Jah, ma sain hakkama. Kuidagimoodi. Vaadates praegu oma poisse, siis tundub, et nad on täitsa tublid ja toredad. Päriselt untsu pole neid keeranud. Loodetavasti.

Füüsiliselt on ilmselt naine vanuses 22 kuni 29 kõige ideaalsemas sünnitamise eas. Tõenäoliselt on ta keha veel suhteliselt rikkumata (tubakast, alkoholist, ravimitest või muudest mõnuainetest). On ka jõudu ja energiat, et lastega tegeleda. Öö otsa üleval passida ja rahustada koolikutes imikut. Aga emotsionaalselt ja vaimselt? Kas ta oskab last kasvatada? Arendada? Mina ei osanud. Ma lihtsalt tegelesin asjadega siis kui need kerkisid. Midagi ennetada või ette näha ma lihtsalt ei osanud. Polnud kogemust. Polnud oskusi ennast selles osas ka koolitada. Ma olen täiesti veendunud, et mul tuleb ühel päeval kõikidele oma lastele aru anda selle kohta, miks neil emotsionaalses plaanis nii tühi lapsepõlv oli.

Aga see oli minu kogemus. Võib-olla kõik teised 20+ emad on selles vallas küpsemad ja teadlikumad. Oskavad lastele tuge ja julgustust pakkuda. Minu arvamus põhineb sellele mida ma enda ümber näinud ja kogenud olen. Minu vanemad ei olnud valmis 20 aastasena lapsi kasvatama. Ja ei meenu ka tutvusringkonnas ühtegi sellist head näidet. Jah, saadakse hakkama, päris pekki ei keerata, aga midagi suurepärast sealt ka reeglina ei tule.


Photo dama.bg


30ndad eluaastad. Siin tulevad mängu juba igasugused muud asjaolud. Alates kolmekümnendast eluaastast hakkab naise viljastumisvõime peadpööritava kiirusega langema. Enneaegsed sünnid ja raseduse peetumised on palju tavalisemad. Väheoluline pole ka asjaolu, et selles vanuses on inimene juba väljakujunenud ja oma harjumuste muutmine võib osutuda palju keerulisemaks, kui alles mõned aastad tagasi. Kui tahate, võite seda ka isekuseks nimetada.

Kolmekümnendate teiseks pooleks hakkab naine juba rahunema ja võib tekkida nn "titeisu". Aga koos rahunemisega saabub ka mure. On elatud, kogemust on ja teadmisi on. Ollakse ehk isegi liiga teadlikud selles, mis kõik võib valesti minna ja hakatakse kaaluma, et kas see on ikka seda väärt. Isiklikult mina ei julge enam lapsi saada. Ma kardan igasuguseid arenguhäireid, võimalikke sünnitraumasid, looduskatastroofe ja lapsepilastajaid. Ma kardan liiklusõnnetusi ja vaasi elutoa kapi otsas. Või mis vaasi? Ma kardan, et seesama kapp kukub ühel päeval seina pealt maha. Või lagi variseb kokku. Või juhtmed seinas lähevad põlema. Death is all around us.


Photo parentsindia.com


Neljakümnendatest eluaastatest ei ole vist mõtet pikalt kirjutadagi. Lapsi kasvatatakse siis peaasjalikult mullikiles. Ja selles vanuses tuleb vaikselt hakata ka oma vanemate eest hoolitsema. Naised, kes selles vanuses lapsi hakkavad saama on niisiis lõksus kahe vastutusekoorma vahel. Ja ega endagi tervis hakkab vaikselt käest minema. Lisaks veel loomulik energiakadu. Kui 20+ ema jaksab terve päev oma lapsega pargis jalutada ja öösel kussutada, siis 40+ ei jõua õieti ei üht ega teist.


Photo by Pixaby

50nendad eluaastad. Õnneks on siin loodus juba oma töö teinud ja selles vanuses noori emasid reeglina ei kohta. Võib-olla olen ma ebaõiglane, aga mulle tundub, et 50+ naine on emana umbes sama saamatu ja ebakindel, kui alla kahekümne aastane.

Aga nii tundub mulle. Kindlasti on naisi, kes väidavad, et nemad said just õiges vanuses oma lapse/d. Nagu ma püüdsin ka välja tuua, siis igas vanuses on naisel omad plussid, miks just siis on kõige õigem aeg. Mõnes vanuses on neid plusse rohkem, teises vähem. Ilmselt loeb ka see, mida keegi väärtustab. Kui füüsilist tervist ja atraktiivsust, siis vaieldamatult on noorte vanemate lapsed enamasti tervemad ning tugevamad. Kui jällegi intellektuaalsust või majanduslikku heaolu, siis kahtlemata on elukogenud emal oma lapsele palju rohkem anda.

Kommentaarid