Laupäeval saime õe ja vendadega kokku. Sõime koos sushit ja arutasime maailma asju. Õe käest olin kuulnud, et keskmine vend oli isiklikult solvunud, kui ma oma blondid kiharad olin pruuniks värvinud. Küsisin siis otse talt, et kas ta nüüd on juba jõudnud kohaneda, või arvab ikka veel, et blondid on kenamad? Ütles, et tema meelest olin ma heledana ikka palju ilusam ja noorem ja igatepidi parem, isegi iseloom olla parem olnud.
Kuna meil on vennaga head suhted, aga ei midagi veidrat ega miskit, siis lihtsalt naersin selle peale ja haukasin sushit. Üle toa istus vennanaine, punapea, ja teatab, et ma ei peaks üldse imestama, kuna vennale just blondid meeldivad. Ja üldse sellised teistsuguse raamiga ja happy go lucky iseloomuga. Vennanaine on pigem selline punkari ja gooti kallakuga tütarlaps. Mõlemad naeravad ja seletavad, et vennanaisele meeldivad ka hoopis teistsugused mehed, kui mu vend. Nad on 7 aastat abielus.
Ühe 14 aastat suhtes olnud sõbrannaga jätkasime sarnast teemat pühapäeval. Kuna ma ikka avatud silmadega ringi vaatan, siis annan talle aru, et kes mulle silma on jäänud. Siiani pole ta mu valikuid heaks kiitnud. Ütleb, et ära selle peale aega raiska, sest ta on liiga lühike. See ka ei sobi, sest liiga noor. Või siis vana. Või vaene. Või loll. Ühesõnaga, kui ma muidu arvasin, et ma ise olen võrdlemisi kõrgete standarditega, siis tema kõrval olen ma ikka väga leplik. Antud juttu arvestades jääb mulje, et ta ise elab oma unistuste printsiga koos - meeter üheksakümmend, musklis ja lehvivate kuldsete lokkidega. Vähemalt mõni teadustedoktor ja kuuekohalise kuupalgaga. Aga vot ei. Ise ka teatas, et tema mees pole üldse tema tüüpi. Ja ometi, armastus...
Mina ka arvasin, et mul on oma kindel tüüp. Kõik oli paigas, varvaste kujuni välja (jubedasti vihkan, kui teine varvas on pikem kui suur varvas, võeh (judiseb)). No ja leidsin sellise. Suures plaanis oli poiste isa üsna minu tüüpi tüüp. Ja ka mina vastasin igatepidi härra maitsele. Aga näed, õnnelikud polnud me kumbki ja pikka kooselu see ka ei garanteerinud. Ja siis see, kes tuli pärast, tema polnud üldse jälle selline, keda ma oleks märganud. Pisut liiga lühike, neandertallase peakujuga ja kiitsaka kehahoiuga. No ja siiani ei lase mõte temast öösel magada.
Äkki ei peakski üldse oma tüüpi taga ajama? Otsimagi sellise mehe, kes üldse ei meeldi? Koledate varvastega, pooleteistmeetrise ja hõreda karvkattega. Kui tal ka meesrinnad on ja töötab Maximas turvamehena, siis oleks ehk armuõnn igavene?
* Pildistas Tatjana Siipan
Kuna meil on vennaga head suhted, aga ei midagi veidrat ega miskit, siis lihtsalt naersin selle peale ja haukasin sushit. Üle toa istus vennanaine, punapea, ja teatab, et ma ei peaks üldse imestama, kuna vennale just blondid meeldivad. Ja üldse sellised teistsuguse raamiga ja happy go lucky iseloomuga. Vennanaine on pigem selline punkari ja gooti kallakuga tütarlaps. Mõlemad naeravad ja seletavad, et vennanaisele meeldivad ka hoopis teistsugused mehed, kui mu vend. Nad on 7 aastat abielus.
Ühe 14 aastat suhtes olnud sõbrannaga jätkasime sarnast teemat pühapäeval. Kuna ma ikka avatud silmadega ringi vaatan, siis annan talle aru, et kes mulle silma on jäänud. Siiani pole ta mu valikuid heaks kiitnud. Ütleb, et ära selle peale aega raiska, sest ta on liiga lühike. See ka ei sobi, sest liiga noor. Või siis vana. Või vaene. Või loll. Ühesõnaga, kui ma muidu arvasin, et ma ise olen võrdlemisi kõrgete standarditega, siis tema kõrval olen ma ikka väga leplik. Antud juttu arvestades jääb mulje, et ta ise elab oma unistuste printsiga koos - meeter üheksakümmend, musklis ja lehvivate kuldsete lokkidega. Vähemalt mõni teadustedoktor ja kuuekohalise kuupalgaga. Aga vot ei. Ise ka teatas, et tema mees pole üldse tema tüüpi. Ja ometi, armastus...
Mina ka arvasin, et mul on oma kindel tüüp. Kõik oli paigas, varvaste kujuni välja (jubedasti vihkan, kui teine varvas on pikem kui suur varvas, võeh (judiseb)). No ja leidsin sellise. Suures plaanis oli poiste isa üsna minu tüüpi tüüp. Ja ka mina vastasin igatepidi härra maitsele. Aga näed, õnnelikud polnud me kumbki ja pikka kooselu see ka ei garanteerinud. Ja siis see, kes tuli pärast, tema polnud üldse jälle selline, keda ma oleks märganud. Pisut liiga lühike, neandertallase peakujuga ja kiitsaka kehahoiuga. No ja siiani ei lase mõte temast öösel magada.
Äkki ei peakski üldse oma tüüpi taga ajama? Otsimagi sellise mehe, kes üldse ei meeldi? Koledate varvastega, pooleteistmeetrise ja hõreda karvkattega. Kui tal ka meesrinnad on ja töötab Maximas turvamehena, siis oleks ehk armuõnn igavene?
* Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar