"Seltsimees laps"

Võib-olla on asi minus, aga mulle tundub, et Eesti filmidega on natuke nii, et sa pead neid vaatama. Sest, noh, kodumaa. Et kui sa vaatad Eesti filmi, siis sa kaudselt toetad kohalikku kultuuri ja majandust. Ma ei mäleta, et ma oleks kunagi hakanud Eesti filmi vaatama mõttega, et ma nüüd saan mingi ägeda elamuse osaliseks. Võimalik, et kunagi olen nii mõelnud, lihtsalt ei mäleta.

Tegelikult ei olnud mul plaanis "Seltsimees lapsest" ka kirjutada. On juba kirjutatud ja ausalt öeldes pole ma vaevunud eriti neid arvustusi lugema, milleks siis veel üks? Aga näete, ikkagi, siin ma olen. Kirjutan.



Ei hakka pikalt sisu kirjeldama, ilmselt kõik juba teavad niigi. Minu jaoks oli film nagu kodumaised kinematograafilised üllitised ikka, selline meh elamus. Oli ja polnud ka. Poolik. Midagi jäi puudu, sellist tõelist sügavust. Vähemalt minu jaoks.

Meeldis see, et oli üsna ausalt välja toodud tolleaegsete laste segadus. Ühest küljest tundus ju uus režiim nii tore. Räägiti ja lauldi kangelastest. Ilusad punased kaelarätid ja toredad uhked autod. Teisest küljest tõi seesama üllas valitsus kaasa perekondade lagunemise, vaesuse ja saladused. Tavalised lihtsad asjad olid keelatud ja taunitavad.

Meeldis ka see, et lõpus ei olnud perekonna taaskohtumine ameerikamaigulise suhkruglasuuriga üle valatud, vaid reaalne. Sellises õrnas vanuses oma vanemast ilma jääda ja siis teda 5 aastat hiljem näha, see ongi lapsele raske. Võtabki aega, et uuesti kohaneda, uuesti kiinduda.

Saal muidugi nuttis. Minu kaaslane ka nuttis. Mina istusin seal ja lugesin teiste pisaraid kokku. Tundetu nagu ma olen…

Kommentaarid