TGP - esimese nädala kokkuvõte

Eesmärk oli joosta kolm korda nädalas ja iga kord vähemalt tund aega. Kord nädalas teha üks pikem ring. Treeningplaan nägi ette, et vahemaad võiks nädalas kuni 10%  tõsta.

Kõige raskem oligi leida aega jooksmiseks. Õiget aega. Ja aega üldse. Arvestades, et ma muidu teen neli kuni 5 trenni nädalas (okei maksimaalselt neli, ei hakka luiskama), siis kuidas sinna veel 3 jooksmist mahutada? See, et ma oma tavapärastest trennidest loobuks ei tule kõne allagi. Nii, et kui ma nüüd täiest aus olen, siis peaksin ma suutma 6 korda nädalas midagi füüsilist teha. Joosta 3 korda ja kolm korda oma seda surnutõstja projekti teha. Loomulikult on teoreetiliselt võimalik nädalavahetusel mõlemat teha. Näiteks käin hommikul oma jooksuringil ja päeva jooksul astun ka jõusaalist läbi. Natuke paljuks läheb, aga projekt peabki olema väljakutse, mis see point muidu oleks? Eelmisel aastal tegin MyFitnessis mitu kuud mingit Madness Challengit. Sain ju hakkama. Kui hull see ikka olla saab?

Elegantne, nagu alati. Ikka siidkinnastega ja värvitud huultega.
Lillades dressides ja vanaema rätiga olen mina, kui segadusse sattusite.


Esialgu mõtlesin minna kohe esmaspäeval, aga kuna päeval sadas ja minu rada jookseb enamasti metsavahel, siis ei kippunud niiskesse metsa lippama. Läksin hoopis rühmatrenni ja pärast jõusaali.

Vahel (okei, tegelt päris tihti) on mul nii, et ma ei saa öösel uinuda, sest unistan sellest, kuidas ma trenni teen. Ma tean, et see kõlab, umbes et üritan siin ennast kuidagi eriliseks trennihulluks tembeldada. Aga see pole nii. Esiteks olen ma üldse hästi kerge unega ja uinumine võtab ka terve igaviku. Teiseks on mul komme plaane paika panna. Mida ma kannan, kuhu lähen, mida söön, millest blogis kirjutan jne. Seega mõtlen ma ka öösiti sellest, et kui ma lõpuks jooksma saan, siis millise raja valin, milliseid dresse kannan, millist playlisti kuulan, millistes kohtades pilte teen ja kuidas kõigest sellest blogis kirjutan. Niisiis, nagu näete pole sellel vähimatki pistmist armastusega jooksmise vastu.

Reaalselt jooksma jõudsin alles kolmapäeval. Ilm oli külm ja kõle, aga õnneks moosisin õe endaga kaasa ja ikkagi eesmärk ning kõik kirglikud fännid, kes mulle kaasa elavad, sundisid ennast kokku võtma.

Valu. Valust ei tahaks üldse kirjutada ega sellest mõeldagi, ammugi tunda. Ja ometi seal see oli. Tundus, et padjal istumisest on kasu olnud ja puusadega oli kõik vinks-vonks. Valutama hakkas hoopis põlv. Kohe rõvedalt. Mitte alguses, aga umbes 4ndal kilomeetril või nii. Ja üle ei läinud. Jooksin siis vahelduva eduga, vahel kõndisin. Väga piinlik. Õde mul lippas nagu kevadine küülik ja mina seal lihtsalt lagunesin nagu roostetanud Opel, iga kurvi peal uus valusähvatus. Sellistes olukordades on minu peamine reaktsioon viha. Ma olen täitsa lõpp kui neetult marus, et ma selline weak a** bit*h olen. Ise tahtsin veel täismaratoni joosta ja nüüd ei saa kümmetki kilomeetrit normaalselt joostud! Arrrghhh!

Tegin uurimustööd. Lugesin valu kohta. See tegi mind veel vihasemaks. Mis mõttes te tahate mulle öelda, et mu valu ei ole päris? Et päriselt ei valuta põlv vaid aju genereerib selle valuaistingu? Et ma siis põhimõtteliselt kujutan endale ette, et mul põlv valutab?

Järgmine päev oli kõndimine puhas piin. Eriti trepist alla tulemine. Käisin apteegist läbi, sain sellist kreemi. Aitas. Või kas ma ainult kujutan endale ette, et aitas? Sest valu ju ka kujutasin ette?

apteegiinfo.ee


Igatahes uuesti jooksma julgesin alles laupäeval minna. Otsustasin seekord üksinda, et poleks nii mark õe ees. Juba kahe kilomeetri peal jälle see minu ette kujutletud valu. Muidugi sada muud häda oli ka. Naistehädad (eriti fun fact on see, et sel ajal pidi valu, mis päriselt ei olegi valu, veel tugevam olema, jeii!), kõhus pistis (sest ma ei jõudnud korralikult süüa ja kugistasin enne jooksu kaks valgubatooni sisse (on an unrelated note: lollakas!)), tuul (okei, seda ma ette ei kujutanud, eks, see oli päris. Ilmateate järgi kuni 49m/s), no ja lõpuks veel pissihäda. Ühesõnaga, kui ma lõpuks koju jõudsin, siis ma sain aru küll, miks öeldakse, et sportlased on agressiivsed ja sport on tervisele kahjulik.

Ma ei saa aru. Loogiliselt võttes peaks iga jooks paremini välja kukkuma. Peaksin muutuma kiiremaks ja tugevamaks. Mis mul ometi viga on?

Esimese nädala kokkuvõte:

Jookse kokku: 2
Kilomeetreid kokku: 18,09 km
Aeg kokku: 2tundi, 10 minutit ja 7 sekundit
Keskmine kiirus: 7,13 min/km
Põletatud kaloreid: 949 kcal
Enesetunne: hirmus ja kohutav. Olen endas tohutult pettunud. Põlved valutavad jubedalt. Hea uudis on see, et päikseprillidest on kasu. Just tuule vastu kaitsevad korralikult.


Veel üks meenutus möödunud aasta 29ndast aprillist. Sadas lund ja ilgelt rõve tuul oli.
Aga näete, rõõmsalt roomasin Lauluväljakul ja ületasin takistusi. Ikka veel lillades dressides.

P.S. Jooksin muuhulgas läbi juudikalmistu. Kas seda peetakse väga lugupidamatuks? Igatahes pärast jooksin ümber Rahumäe surnuaia, ei julgenud kellegi igavest rahu häirida.

Kommentaarid