Unistused ikka vahel täituvad

Ei, Habe pole mulle igavest armastust vandunud. Täna räägin ühest teisest unistusest. Minu Ameerika unistusest. Selline suhteliselt lihtne ja tavaline nagu ma olen, on mul olnud suur unistus sõita New Yorki. Olen sellele mõelnud vahelduva eduga nii kaua kui ennast mäletan. Filmid ja seriaalid on toitnud minu unistust. Kuigi ma olen peamiselt Tallinnas ja Pärnus elanud, siis oma hinges olen ma suurlinna tüdruk. Või nii ma vähemalt arvan. Ma naudin siginat-saginat ja inimesi. Suured rahvamassid ei tekita minus ärevust vaid just rahu. Linnamüra ei hoia mind öösel üleval, hoopis totaalne vaikus või loodushääled teevad seda. Ma armastan arhitektuuri (mitte, et ma sellest midagi jagaks, aga nii ilusaid maju on ikka ehitatud), liiklusummikuid, tänavakunstnike, teatrit, restorane, valgusreklaame.


big-city-life


Reisinud ma kuigi palju pole. Olen käinud Rootsis ja Soomes. Kõige kaugem paik on olnud Inglismaa. Kuna ma olen oma loomult suhteliselt tundlik, siis võõrad kohad ja kombed tekitavad minus paanikat. Mul juba Tallinn-Tartu reis tekitab ärevust, mis siis veel kaugematest paikadest, võõrastest kommetest ning keelest rääkida. Aga seiklushimu ikkagi utsitab tagant. Sest ma olen juba õppinud, et tõeliselt ägedad asjad saavad ainult siis juhtuda, kui sa tuled oma mugavustsoonist välja.

Ja nii see unistus elas minu sees. Vaikselt ja rahulikult. Vahel olin meeletu ja uurisin, mis New Yorgi piletid maksta võivad. Noh ikka kõvasti. Miljoneid. Ja veel hotellid ja transport ja süüa ka ilmselt nagu tahaks seal olles. Utoopia. Ma peaks kõik oma lapsed orjusesse müüma ja ennast ka veel peale kauba, et sinna sõita. Pole realistlik. Olen mis ma olen, aga reisimiseks laenu ma võtma ei hakka.

Kuni juhtus see, et mõned mu sõbrannad, kelle sissetulek minu arusaamise järgi ka teab mis  suursugune ei ole, käisid. Elasid seal. Sõitsid metrooga ja taksoga. Einestasid koha peal. Isegi shoppasid. Mõtlesin, et kui nemad said, siis äkki on mul ka võimalus. Uurisin maad. Küsisin otse ka raha kohta, mitte, et kuidas sa seda endale lubada said, vaid, et kaua kogusid ja mis see siis lõpuks ikkagi maksis? Selgus, et hinnad polegi enam nii metsikud, kui mina endale meelde olin jätnud. Hea sõbrana saatis mulle lingi, millelt odavamaid lende saab.


Travel + Leisure


Sealt hakkaski asi edenema. Rääkisin oma parima sõbrannaga, kelleks on teadagi mu maailma kõige ägedam õde, et kas tal oleks soovi see rännak koos minuga ette võtta. Ta oli kohe nõus. Ei lasknud mul õieti lauset lõpetadagi, kui juba vaimustusest vahele kiljus ja kätega vehkima hakkas. Leppisime kokku, et parim aeg on kevad. Pole liiga palav ega liiga jahe. Sõidame mais. Oleme kaks nädalat. Eesmärk lihtsalt olla. Olla turistid. Külastada tüüpilisi vaatamisväärsusi. Süüa ehtsas McDonaldsis. Sõita metrooga. Jalutada Brooklyni sillal. Käia Guggenheimi muuseumis. Osta tänavatoitu Hiinalinnas. Piiluda üle Eesti Maja ukseläve. Teha selfi Time Squareil. Ühesõnaga, mitte midagi tavatut ega originaalselt, täiesti tavalisi asju.

Ma tean, et paljude jaoks on see minu unistus nõme ja lapsik. Enda kaitseks võin öelda, et ma olengi sellest juba lapsest saadik unistanud. See on üks nendest väiksetest asjadest, mida ma pole julgenud lootagi, sest minu peas oli takistusi liiga palju. Esiteks raha. Siis aeg. Lapsed. Minu ärevushäire (mitte diagnoositud, lihtsalt ise tunnen, et ärritun väikestest asjadest liialt). Aga näed. Kõigest hoolimata, siiski mõned unistused täituvad. Peab lihtsalt kannatlikult ootama ja oskama võimalusi leida, näha ning kinni haarata.

Loomulikult on mul plaanis kõigest ka kirjutada. Endal hiljem hea meenutada ja ehk on mõnele kasulik ka.

Kommentaarid